Juhtkiri: armastuse manifest
27. detsember 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nii võiks nimetada jõululaupäeval Rakvere Kolmainu kirikus peetud jõulujumalateenistusel kõlanud EELK peapiiskopi Urmas Viilma jutlust. Peapiiskopi erakordselt südamlik jutt, mis rõhus kõige püha, taevase ja kõrgema kõrval inimlikkusele, soojusele ja turvatundele, puudutas igaüht.
Viilma rõhutas pere väärtust, jättes sealjuures lahtiseks, milline see pere on. Kas ollakse abielus või mitte, kas suhtevormiks on kaugsuhe, kus üks pereliikmetest peab pühade ajal olema võõrsil, või on hoopis lähisugulased need, kes olude ja saatuse sunnil võtnud enda kasvatada teiste inimeste lapsed. Vahet ju polegi.
Loodetavasti tundsid kõik läänevirulased, kõik eestimaalased jõulupühade ajal seda, et nad on hoitud ja armastatud. Loodetavasti istusid ühise laua taga sõbralikult eri maailmavaatega inimesed ning lapsed võisid jõuluõhtul uinuda õnnelike ja rahulikena.
Jõulupühad on selleks aastaks läbi, kuid aastavahetus seisab ees. Ehk annavad needki pidustused kord lõppenuna võimaluse rõõmsalt tagasi vaadata.
Ei tea, kas peapiiskopi sõnavõtust või lähisuhtevägivallavastasest kampaaniast tingituna, aga mõnevõrra rõõmustavamad olid pühad korravalvuritele, sest jõulude ajal registreeriti riigis vähem koduvägivallajuhtumeid kui varasematel aastatel.
Kui tänavu oli 37 teatamist päevas, siis mullu oli see arv 48, aasta varem aga suisa 56.
Tõsi, kolmekümne seitsmel korral siiski vägivallatseti ja seegi on arv, mille üle liialt rõõmustada ei maksa. Kuid juhtumite vähenemine jätkub, sealjuures on nõnda, et üha vähem vägivallajuhtumeid jäetakse koduseinte teada ning neist teatatakse korrakaitsjatele.
Jõulupühad on selleks aastaks läbi, kuid aastavahetus seisab ees. Ehk annavad needki pidustused kord lõppenuna võimaluse rõõmsalt tagasi vaadata. Ja näha, et keegi ei otsustanud istuda purjus päi rooli. Et sõber valvas liig napsist sõpra ega jätnud teda napis riides külma kätte. Et kellegi lemmikloom, ehmununa ilutulestiku kärast ja mürast, pagema ei pääsenud ning hukka ei saanud.
Loodame, et mõistus võidab, et armastus võidab. Lõppude lõpuks ei ole meil muud kui lähikondsed meie ümber.
Sokkide sees oleme kõik paljajalu, ütles keegi.