Juhtkiri: sada asja sajas aastas

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Aasta saab kohe ümber, sellega koos lõppeb ka märgiline EV 100 aasta.

On igati tervitatav, et riik eraldas juubeli tähistamiseks (palju) raha ja et see ei olnud päevane või nädalane tilu-lilu, vaid ikka tõepoolest kogu aasta kestnud ettevõtmine, mis ikka ja jälle end meelde tuletas. Väga hästi õnnestus EV 100 tunnusmärk ja paljud tootjad hakkasid seda ka usinalt kasutama. Täitsa võimalik, et tootepakendid rändavad kollektsioonidesse ning saja aasta pärast hoitakse neid käes ja kiidetakse.

Oli väga ilusaid õnnestumisi, näiteks EV 100 eelarvest rahastatud film “Seltsimees laps”. Ka aastavahetuse kontsertide idee on äge – Rakvere keskplatsil hakkab teatavasti müristama Metsatöll. Kõikvõimalikud pargid, puuistutamised, pingid – lahe! Samas oli ka ebaõnnestumisi. Suurimaks ebaõnnestumiseks on kriitikute meelest üksnes reklaami ja kõmu eest maksimumpunktid saanud teleseriaal “Pank”. Kriitikatulva sai ka presidendi vastuvõtt eesti rahva muuseumis, kus NO-teater oma programmiga mõnede meelest täiega lati alt läbi pani.

"Aga eks nii nende kultuuriasjadega ongi – raha kulub nii kvaliteedi kui ka kräpi tootmise peale ühtemoodi, ja või sa siis ette tead, kas tuleb kuldmuna või kärbse pesa."

Kohalikul tasandil ei saa unustada üldluulepidu, kuid oli ka väiksemaid ettevõtmisi. Näiteks Haljala rahvamajas nähtud lapitekinäitus. Kui muidu ei tundu üks lapitekk riigiga kuidagi seostuvat, siis sellel näitusel oli tajutav, et kümned tekid moodustasid pinna, mis ei olnud üksnes suure hoole ja vaeva eksponeerimise maastik, vaid fantaasiamaailm, kujuteldamatult kaunis Eesti, see Eesti, mida me kõik tahtsime ja tahame – unistuste maa.

Kingitusi sai Eesti mehemoodi ja küllap saab mõne kuu vältel veel, juubeliaasta pole kaugeltki läbi. Paljuräägitud kingituste kõrval võiks mainida toredat kinki Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidult, kes otsustas Eesti lastele kinkida 100 kilomeetrit paberit. Aga mõni kink paneb kulmu kergitama, et mitte öelda ajab naerma. Võtkem näiteks, et Kiviaia Kuninganna kinkis Eestile 100 meetrit kiviaeda. Ronivere küla kinkis Eestile oma küla nimesildi, Selma kinkis Eestile sada kõrvitsat.

Aga eks nii nende kultuuriasjadega ongi – raha kulub nii kvaliteedi kui ka kräpi tootmise peale ühtemoodi, ja või sa siis ette tead, kas tuleb kuldmuna või kärbse pesa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles