Vaade: ajakõne ja kuripaik

Aivar Ojaperv.

FOTO: Vladislav Musakko

Aastavahetuse kõnedest jäi kõrva paar märksõna: Eestis on tigedust ja ärapanemist natuke palju.

Olen nõus. On jah palju! Meid, ajakirjanikke, tuleb ka selle eest vitsutada – iga teine uudis räägib pahandusest või jamast. Aga mis sa hing teed – me kõik tahame ellu jääda! Positiivsus ei müü. Näed mitu päeva vaeva, otsid allikaid ja kirjutad igati ilusa positiivse loo, ütleme teehooldusest, ning lugeja kehitab õlgu. Aga pane pealkirjaks “Auto sõitis libeduse tõttu kraavi” – ja klikid-kommentaarid tulevad. Või siis “Miljonär kaotas varanduse”, “Politseinik oli purjus”, “Linnaametnik ropendas” – rahvas hullub. Tegelikult küll mitte kõik, vaid kindel kildkond ullikesi, aga kiretud kirjaread ei näita välja, milline aruraas on kirjutajal ette näidata. Kõik teavad, kõik arvavad – ja muidugi negatiivselt.

Proovisin, kuidas oleks sel korral alustada aastat positiivselt. Lugege Virumaa Teataja viiendalt küljelt artiklit vanade piltide internetikodust nimega Ajapaik. Või noh, kui ei viitsi, ärge lõpuni lugegegi, aga leidke netist sellenimeline leht. Hoiatan: tegemist on sõltuvust tekitava saidiga, kuhu sisenemine võib lõppeda unetu öö, jaburate unenägude või tööluusiga. (Nüüd sai siis see “negatiivne” ka välja paisatud – äkki tekitas kelleski lisahuvi?)

Lugege Virumaa Teataja viiendalt küljelt artiklit vanade piltide internetikodust nimega Ajapaik. Või noh, kui ei viitsi, ärge lõpuni lugegegi, aga leidke netist sellenimeline leht.

Lihtsalt ringi luusimine ja ümbritseva märkamine ravib närve paremini kui vihakõne. Kui aga tahad selle kõrvale gurmeekastet, siis kola kõigepealt Ajapaigas ja seejärel õues, pane kokku ajalooline foto ning tänapäevane vaade.

Võimaluse korral talleta tänapäev oma pildiaparaati ja talita nii, nagu Ajapaigas soovitatakse. Hiljemalt kahekümne aasta pärast võid taguda endale vastu rindu ja kiita: olen talletanud ajalugu! Praegu veel sündimata lapsed vaatavad, imestavad.

Hetk tagasi netti sülitatud vihakõne on hiljemalt ülehomseks unustatud, välja arvatud muidugi sel inimesel, kelle pihta sa oma tatilärakad saatsid. Foto aga jääb. Head uut, positiivset aastat!

PS. Võin homses lehes avalikustada, kui palju loeti Ajapaiga-artiklit ja kolleeg Toomase liiklusõnnetuse-nuppe. Kardan, et kaotan kümnekordse vahega. Aga lootus jääb.

Tagasi üles