50 kilomeetrit joostes ja kõndides – vanus, ilm ja kips väga palju ei loe

Eesti 100 puhul toimunud jooks vaheldumisi kõnniga andis “Lõpuks koju” ürituse igale osalejale kilomeetri.

FOTO: Vladislav Musakko

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et jõulude teisel pühal Käsmust Rakverre suundunud seltskond on kamp hulle, kinnitavad need, kes läbisid marsruudi rütmis viis minutit käies ja viis minutit joostes, et 50 kilomeetrit polegi teab mis pöörane tegu. Isegi siis, kui tee viskab ohtlikult libedaid lõike või käsi on kipsis.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Poole Tallinna-tee pikkuse maa jalutamine vaheldumisi jooksmisega ei pruugi ka kõige kõvemat spordientusiasti kõnetada, kui on kuu aega söödud hapukapsast sealihaga. Muresid on veelgi: kas teed on lahti aetud, kas hakkab külm, on kiilasjääl üldse võimalik püsti püsida?

Ei, nendele küsimustele ei mõelnud teist korda toimunud retkel “Lõpuks koju” osalenud Maie Alaots (53). Naine, kes sedakorda läbis kümned kilomeetrid, hoolimata kipsi pandud käest. “Tulemata ei saanud jätta,” ütles Alaots.

Tagasi üles