Nädala kaja: unistage, ärge tammuge!

Marju Lina.

FOTO: Virumaa Teataja

Keegi leidis Vaeküla üles. Noored filmimehed Ranno Lauri ja Alex Tervinsky, Rakvere gümnaasiumi vilistlased, tulid linalugu väntama Vaekülla. Mu koolivennad tegid filmi mu kodukülas. Säärane oli sel nädalal minu lemmikuudis.

Miks nad võttepaigaks selle tühja sünge küla valisid, ma ei tea, filmistki ei tea ma palju, kuid loodan, et külake on vähemalt filmis soe ja lootusrikas. “Maailma lõpu paik” – nii iseloomustas võtetel viibinud ajakirjanik tegevuskohta. Tabas kümne lähedale. Kuid see paik leiti üles. Viiakse koguni filmiajalukku.

Igavad ja tühjad asjad aga ajalukku ei lähe. Hiljuti arutleti avalikult dokumendi üle, mis kannab nime “Lääne-Viru maakonnastrateegia 2030+ tegevuskava 2019–2022”, mis lohisevast pealkirjast hoolimata peaks sisu poolest olema üks haarav ja tegutsema utsitav lugemine. Aga vaat ei ole. Minu pea ei võta, kuidas saab tulevikku vaatav plaan olla tuim ja tühi. Unistama peab ju suurelt, nagu sellesama kava arutelul märkis ametikooli direktor Kuno Rooba. Suurelt, säravalt, kasvõi ilmvõimatult!

Ainult nõnda, kui tuhandest ägedast plaanist õnnestub kasvõi üks, sünnivad suured asjad. Aga kui tähtsast dokumendist jäävad kõrvu niisugused fraasid nagu “ühistranspordi liinivõrgu arendamine” või “sobiva elukeskkonna kujundamine”, siis kuniks nende all ei mõisteta helikopteriliinide avamist või pilvelõhkuja püstitamist, on need vaid õõnsad sõnad. Tammume paigal, mis seal ikka. Kuni tagurpidi ei tammu, pole pealtnäha katki midagi.

Ainult nõnda, kui tuhandest ägedast plaanist õnnestub kasvõi üks, sünnivad suured asjad.

Tordikuningas Pihlaka ei taha niisugust juttu kuuldagi. 30 aastat ainult ülesmäge. Vaat nii. Ja alguse sai kõik pisikesest asjast – pirukamasinast, mille Pihlaka omanik Arvo Saul kord naljaviluks soetas. Kas ta arvas, et kord on tal seitse äri, mis suure eduga kauplevad? Vaevalt. Aga ehk unistas?

Ning härra Saul pole lennukaid plaane praegugi kõrvale heitnud. Suureneda, edeneda – nõnda võimsalt mõeldakse Pihlakas.

Üks hea näide on veel: mehest, kes sündis esmaspäeval 132 aastat tagasi. Kui Oskar Luts oma “Kevade” käsikirja valmis sai ja kirjastajat otsima asus, saadeti ta kõikjalt pikema jututa minema.

Mida tegi Luts? Kas kägardas paberikuhja kokku ja virutas paberikorvi? Ei, ta laenas raha ja andis raamatu välja enda kulu ja kirjadega. Mis edasi sai, teavad kõik. Elab Luts ja elab tema “Kevade”.

Paremini, kui ütles ameerika arvutiteaduse professor Randy Pausch, ei oska ma lõpetada. “Plaane võib alati muuta, peaasi, et need on olemas.”

Tagasi üles