Juhtkiri: igavene häda teedega
15. jaanuar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suusa- ja kelgusõpradele on tänavune talv puhas rõõm. Üha langevad valged helbed on Lääne-Virumaale moodustanud ühe paksema lumikatte riigis ning siinsed suusarajad ja kelgunõlvad naljalt puhkehetke ei näe.
Samasugust rõõmu ei tunne rohke lume üle aga teehooldajad ega need, kes vastutavad teede-tänavate heakorra eest. Kuigi möödunud nädalal alustas Rakvere linn usinalt lumepudru äravedu tänavatelt ja väidetavalt jätkatakse sellega lähiajalgi, on linnas hulk piirkondi, kus tundub, et tänavat puhastatakse lapi, mitte sahaga.
Eks pannakse linnaski tänavaid tähtsuse järjekorda, kuid näiteks lasteaedade kui käidavaimate kohtade ümbrus võiks olla lumepudruvaba, et väikesed inimesed sumpamise ja kukkumiseta liikuda saaksid.
"Eks pannakse linnaski tänavaid tähtsuse järjekorda, kuid näiteks lasteaedade kui käidavaimate kohtade ümbrus võiks olla lumepudruvaba, et väikesed inimesed sumpamise ja kukkumiseta liikuda saaksid."
Enne suurt lumesadu lubas maanteeamet, et riigiteed saavad tänavusel talvel suuremat tähelepanu, kuna nii mõnelgi pool tõsteti teede prioriteetsust seisunditabelis. Liiklejaile selle muutuse mõju aga otseselt kätte ei paista.
On muidugi tõsi, et kõik inimesed on juba sünnipäraselt arstid, ajakirjanikud, teeehitajad ja õigusemõistjad. Tegelikkuses on teehooldus keerulisem, kui pealtvaatajale võib tunduda. Mis seal siis on, käid tehnikaga üle ja asi ants. Aga lisaks lumele tuleb teede puhul arvestada veel tuhande faktoriga: kas tee asub metsa vahel, mere lähedal, kõrgemas-madalamas kohas ja nii edasi.
Ja on veel üks tegur, mida unustada ei maksa. Ehk isegi kõige olulisem neist. Tähtsam kui see, kas sahamees jõuab kohale pool tundi varem või hiljem, kas soola on pandud või lumi ära veetud. See on tegur, mis asub rooli ja juhiistme vahel. Liiklusõnnetust ei põhjusta kunagi libe tee, vaid kogenematu või suisa liiklusseadust eirav sohver. On musttuhat võimalust, kuidas libedat teed ära tunda: läige tulede valguses, rool muutub edasi-tagasi nõksutades “pehmeks” ja nii edasi.
Piirkiiruski pole kunagi kohustuslik, pigem märgiks autojuhtidele, et kiiremini sõita ei maksa: peale enda elu ja tervise seatakse liigse kiirustamisega ohtu kaasliiklejad.