Mõte: meie Armeenia

Sander Liivak.

FOTO: Agnes Aus

Kuulasin Eesti rahvusringhäälingu arhiivist Maarja Pärli saatesarja “Tundeline teekond läbi Hajastani”. Sari Armeenia loodusest, ajaloost ja kultuurist oli eetris 1987. aastal, mil see maa oli õitsengu tipul. Varsti algasid kataklüsmid: Karabahhi sõda, Spitaki maavärin ja majanduse kollaps. Vabariigi iseseisvumine ei toonud armeenlastele õnne, nagu Habsburgide impeeriumi lagunemine ja Ungari kuningriigi iseseisvumine ei toonud õnne madjaritele.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Nõukogude ajal olid Tartus Abovjani tänav ja Leninakani puiestee, samuti kauplus Leninakan. Pärast Eesti vabanemist pöörasid tartlased sõpradele selja. Tänavatest said Munga ja Mõisavahe, poest Meltsiveski. Riia ja Kaunas on alles, aga Gjumri puiesteed pole.

Soiku jäi ka armeenia kirjanduse tõlkimine, mis nõukogude ajal oli kõrgel tasemel. Algul tõlgiti vene keele kaudu, hiljem originaalist. Armeenia kirjandust tõlgivad enamasti etnilised armeenlased (diasporaas elab neid rohkem kui kodumaal), kuid Eesti oli erand, kus armeenia keele õppisid ära armenofiilidest kirjanikud. Boris Kabur tõlkis rahvaeepose “Sassuuni Davith”. Andres Jaaksoo on meile arusaadavaks teinud näiteks Vardges Petrosjani (autor oli Silver Anniko saatusekaaslane, ta mõrvati oma kodu juures) proosakogu “Elatud ja elamata aastad” ning Karen A. Simonjani ulmekrimka “Apteeker Nerses Majaen”. Erinevalt Indrek Hargla Melchiori-lugudest ei toimu selle tegevus keskajal, vaid kauges tulevikus kaugetel planeetidel.

    Tagasi üles