Minu süda on lõpuks rahul

Kuno Raude (paremalt neljas) on rahul, et Verhne-Ussinskojes surnud küüditatute mälestus on monumendina jäädvustatud. Foto: Erakogu

Olime koos vanaema Marie Kelloga nende seas, kes 69 aastat tagasi viidi vanaisa-vanaema kodutalust suure Siberi jõe Jenissei ülemjooksule Sajaanidesse. 1949. aasta suurküüditamisest ning elust Siberis on möödunud aegade jooksul asjaosalised kirjutanud ja rääkinud palju.

Olen teinud seda ka mina, sest minuealiste vanemad ja vanavanemad on kõik siit ilmast lahkunud. Minu vanaema jäi 1953. aastal igaveseks Tõva piiri äärde Verhne-Ussinski kalmistule. Vangilaagrid ja suurküüditamise üle elanud vanemad puhkavad Eestimaa mullas.

Represseeritud Eesti inimeste saatus ja nende mälestuse jäädvustamine on mulle pakkunud erilist huvi alates 1992. aastast, mil osutusin valituks riigikokku. Siis avanes võimalus inimeste, ka represseeritute, elu edasiseks korraldamiseks seadusloome abil. Olin osaline õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise, riiklike elatusrahade, maareformi, vanaduspensioni, Eestis inimsusvastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toime pannud isikute kriminaalvastutuse seaduse ja paljude teiste seaduste menetlemisel ning vastuvõtmisel.