Nädala kaja: kiired ja vihased

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Piiks-piiks, annab telefon teada järjekordsest rängast liiklusõnnetusest. Pole võimalik! Aasta esimesel kuul on 26 päevaga liikluses elu jätnud kaheksa inimest. Kurb ja õudne hakkab. Miks küll? Käre pakane külmutaks justkui sõiduoskuse. Jäätab ajugi.

Donald Trumpi kodumaal tehtud uuring ütleb, et suure tõenäosusega ületavad kiirust need juhid, kellele meeldib film “Kiired ja vihased”. Just nimelt. Võidukihutamise tõusev stardilipp pumpab hetkega adrenaliini verre. Veelgi enam, räpiks nagu Genka: “See on kõrgem räpshit egopauk. Vaatan ülalt, olen self-made Egonaut.”

Võidukihutamisel, olgu maanteel või elus, on hullutava vabadustunde mekk juures. Vabadust pole osanud keegi paremini määratleda kui geniaalne luuletaja Artur Alliksaar. Tema sõnad ütlevad, et raske on vabadust kanda, sest see tähendab võimete sõltumatust, teadmist peaga, tundmist südamega ja astumist oma jalgadel. “Vabadus on otsimine. Vabadus on eksimine. Vabadus on kaotamine,” loetleb Alliksaar.

Viha on tigeduse vari, õeluse jälg ja kadeduse poeg. Kõik need kolm ilmuvad lagedale seal, kus sünnivad ideed.

Ka triumfi on vabaduses. Vabad teavad, et tulebki olla ... vaba. “Anarhiat ei saa olla,” ütles Rakvere abilinnapea Neeme-Jaak Paap, kes sel nädalal sulges ühe kiirete ja vihaste lemmikpaiga – stripiklubi. Asi on lihtne – sel viisil tegutsemises on sõna jõudu, pretsedent on loodud. Võtke eeskujuks, poliitikud ja ametnikud. Aga äkki ärimehest ei saagi kunagi ametnikku. Ja ametnikust nii lihtsalt ärimeest. Olgu või kurjaks saamisega pooleks.

Vihaleek on eredalt põlenud juba mõnda aega, see vaibub, et siis jälle võimsana lahvatada. Sõnadega ründamine on liiga paljusid põletanud, nii et vihakõnevastaseks märgiks otsustati heisata trikoloor.

Need, kes kannavad endas valusaid lugusid, usuvad, et vaenule ja vihale peab ju olema vastulause. Soome psühhoterapeut Martti Lindqvist räägib, et ennekõike on hirmutav meie endi viha. Nii on, see talumatult tinane tunne kasvab justkui lainena, kuni lõpuks ei suuda me silmigi kinni panna, kõrvu lukustada. Nii see salaja ja avalikult kogunenud vimm ükskord plahvatabki.

Viha on tigeduse vari, õeluse jälg ja kadeduse poeg. Kõik need kolm ilmuvad lagedale ka seal, kus sünnivad ideed. Isegi kui need ringlevad vaid õhus: Oleg Grossi unistus klaasist kõrghoonest, Einar Vallbaumi tselluloositehase-lootus või, jumala pärast, Arnold Rüütli utoopia sügavkülmutatud inimeste laost. Isegi kui visionääre nartsissistideks peetakse, pole neis siiski jälgegi kangestumusest, millele nartsissi tähendus viitab.

Ka Don Quijote geeni ei maksa maha salata, utoopias on omajagu liikuvust, elu, püüdu luua uut. Nagu on öelnud poliitik ja inimõiguslane Nelson Mandela: “Võitjad on unistajad, kes pole kunagi alla andnud.”