Kiirrongil läbi elu tuhisedes

Koidu Saamoti (vasakul) üks tugisammas on pereõde Sirje Pajuste, kellega külg külje kõrval aastast 1985 töötatud. Foto: Eero Vabamägi

Kirja, mille Koidu Saamot 1972. aasta septembris oma postkastist leidis, oli teele pannud Haljala ambulatooriumi koristaja. Viimane andis teada, et palgaraha, mis oli mõeldud noorele tohtrile, rändas hoopis koristaja taskusse, kuna tal olevat vaja võõraid lapsi ülal pidada. “Kui te mõistate saladust hoida, siis mõistan mina teid hästi teenida, kui te siia tööle tulete,” olid kirja viimased read, mis võinuks asjade edasist kulgu muuta.

Haljala perearsti Koidu Saamoti esimene mõte oli “Siia ma ei jää,” kui ta pärast äpardust palgarahaga ikkagi Haljalasse jõudis. Pikalt tööle oodatud spetsialistile vaatas vastu õnnetus seisus korter, mida temaga kaasas olnud ema nimetas hobusetalliks, kuhu ta oma tütart eluilmaski ei lase. Ees ootavat ei osanud noor tohter näha unes ega ilmsi.

Kiirrongile, mis ligi 47 aastat Haljalas arstina töötanud Koidu Saamotit elus edasi on kandnud ja aasta-aastalt kiirust kogunud, astus ta tegelikult juba keskkooli lõpus. Sest ega muid variante palju olnudki. Kodune laps, nagu ta oli, veetis ta kõik hommikupoolikud apteekrist isaga ladina köögis toimetades ja medikamente kokku segades. Kõige vahvam oli searasva baasil salvide tegemine.