Nädala kaja: bääd ja guud
2. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ammu enam ei imesta keegi, kui juttu tuleb riikliku postifirma Omniva teenusekvaliteediga seotud jamadest. Tundub hoopis, et käkikeeramine käib edasi, selmet raputada pähe tuhka, tunnistada vigu ja pöörata asjad paremuse poole.
Päris kindlasti on muredel omad põhjused alates paberkirjade ja ajalehtede-ajakirjade tellimuste vähenemisest ning lõpetades tänapäevaste tehnoloogiate juurutamisega kaasnevate tõrgetega. See kõik ei tohi aga anda vähimatki põhjust latti kolinal alla lasta. Vähemalt minu arusaama kohaselt ei või üks riigifirma endale nii üleolevat suhtumist lubada.
Võibolla peituvad põhjused hoopis mujal ning neid lihtsalt ei taheta märgata või tunnistada. Meie enda raha eest majandava ettevõtte juhid vaatavad kontoris käivet ja kasumit, rehkendavad, analüüsivad, prognoosivad, topivad kõik Exceli tabelisse. Samas kiputakse unustama inimesed, kelle jaoks seda tehakse ja kes teenust tarbivad, või mis veel hullem – need, kes peavad plaanitu ellu viima.
Kuigi lumepudrustel tänavatel sumpamine pole mingi lustipidu, tuleb meenutada, et Eestis ongi neli aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv.
Vaadake korraks otsa oma kodukandi postiljonile, kui võimalus avaneb. Kas näete ta silmis sära? Ei? Miks? Äkki on tal kõriauguni, et peab tõusma öösel kell kolm ja tegema kohusetundlikult oma tööd, kuigi selle eest makstav tasu teda pehmelt öeldes ei motiveeri. Nagu ei lisa indu töö tegemiseks antav Omniva kirjadega jope. Ja siis imestame, et pole võimalik leida inimesi, kes tunneksid piisavalt numbreid ja tähti ning suudaksid ajalehe õigele adressaadile postkasti lasta. Soovitavalt enne tööpäeva lõppu, nagu seadusekirjutajad on ette pannud.
Vana laul, ütlete eelneva kohta? Võibolla küll, aga on kaks varianti: kas see kulub pika ketramise järel pähe nagu “Roosiaia kuninganna” Anne Veski esituses ning kõik ümisevad rütmis kaasa või viskab lõpuks tõesti kellelgi üle ning midagi muutub. Usun positiivsesse stsenaariumisse.
Häid asju, mis meelel, on õnneks samuti (või nagu ütlevad britid: kui tahad vestlust viisakalt ülal hoida, siis räägi ilmast). Üle hulga aja võimutseb meie laiuskraadil lumerohke talv. Kuigi lumepudrustel tänavatel sumpamine pole mingi lustipidu, tuleb meenutada, et Eestis ongi neli aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv. Õnneks on kõik neli olnud viimasel ajal väärikalt esindatud ja loodame, et see nii jätkub. Mis muud kui poodi kummipaati või kummikuid välja vaatama – ja siis rõõmsalt kevadele vastu.