Kolumn: umbrohi

Olen õnnelik inimene, sest ma töötan ülikoolis. Mul pole kunagi olnud igav, seda tänu inimestele ja tekstidele, millega mitmekeelses ja -kultuurilises akadeemilises keskkonnas kokku puutun. Sellest on olnud palju õppida ja ka Eesti ühiskonnale edasi anda. Samuti vastupidi. Olen saanud Eesti kultuuri ja mõtet vahendada väljapoole. Olen ikka tundnud, et kuulun nende sillaehitajate hulka, keda maailma ühiskonnad või ka ajastud omavaheliseks suhtlemiseks paratamatult vajavad. Ja see ongi teinud mind õnnelikuks.

Õnne eeldus on minu jaoks seega mitmekultuurilisus, polükultuurilisus. Aga nii ei ole asjad ainult minuga. Tegelikult teeb meid kõiki õnnelikuks see, kui elus on vaheldust. Me vajame kogu aeg teatavas koguses kokkupuudet tundmatuga, teisega, võõraga. Parajal määral, mitte liiga palju ega liiga vähe.

Mitmekultuurilisuse vastand on ainukultuurilisus, monokultuursus. Viimastel aastatel kajastub see vastandus eriti teravalt diskussioonis põllumajanduse ja looduskaitse üle. Tasapisi on teadlastel õnnestunud tõestada, et monokultuuridele üles ehitatud põllumajandus avaldab looduskeskkonnale ränka mõju. Ühe taime- või loomaliigi massiline kasvatamine ühes kohas võib hävitada traditsioonilise loodusliku koosluse. Traditsiooniline tähendab siinjuures mitmekesist, sellist, kus palju taime- ja loomaliike lakkamatult ja mõõdukal määral üksteisega kokku puutuvad, üksteist täiendavad ja aitavad.