Ehete väljanägemisel ja kandmisel on seos

Katrin Uuspõld
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harvi Varkki hõbedast autoriehted, mida hoolega kantud: esimest on puhastatud seebivees ja kuumutatud sidrunhappelahuses, keskmist on lisaks kuumutatud tules (kodustes tingimustes mitte järele teha!) ja sidrunhappelahuses, kolmandat on puhastatud vaid seebivees.
Harvi Varkki hõbedast autoriehted, mida hoolega kantud: esimest on puhastatud seebivees ja kuumutatud sidrunhappelahuses, keskmist on lisaks kuumutatud tules (kodustes tingimustes mitte järele teha!) ja sidrunhappelahuses, kolmandat on puhastatud vaid seebivees. Foto: Vladislav Musakko

Kõige lihtsam viis hõbeehet puhtana hoida on seda kanda – veerevale kivile ei kasva sammal ning iga päev kantavatelt ehetelt hõõruvad keha ja rõivas oksiidikihi ära. Mustrisügavusse mustus siiski poeb, protsesse käivitavad ka kehakeemia ja kosmeetika. Aga selle vastu on rohtu.

Ehtekunstnik ja Rakvere Athena Maja huvikooli õpetaja Harvi Varkki selgitab, et hõbedal ning hõbedal on vahe – kõik oleneb proovist.

“Hõbedasulamiks sulatatakse kokku puhas hõbe ja vask. Proov näitab, mitu protsenti vaske on pandud hõbedasse. Vene ajal oli levinud proov 875, mis tähendab, et 87 protsenti oli seal hõbedat ja 13 protsenti vaske. Kõrgem proov oli toona 916 – niisugust hõbedat kasutati tavaliselt juveelitehastes lauahõbeda tegemiseks. Tänapäeva proovistandard on 925. Kui puhast hõbedat ja prooviga hõbedat võrrelda, siis puhas hõbe on tunduvalt valgem, prooviga hõbe on hallikam,” räägib Harvi Varkki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles