Kiri: Eesti ime

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Olukorras, kus 1918. aastal Põhja-Baltimail õiget võimu ei olnud – Saksamaa ja Venemaa olid lagunenud, Soome alles sündimas –, oli riigi valmistegemine uskumatu samm. Kuigi vapper sõjalise tasakaalu hoidmine ja üleoleku saavutamine lahinguväljal tegid riigi loomise võimalikuks, oli tarvis veel üht tähtsat ja olulist faktorit: riigimehe ja juristi mõistust. Ühelt poolt tuli võim kehtestada ja teiselt poolt vajas võim korraldamist, et lõpuks sünniks riik. Keerulisemaks tegi olukorra seegi, et Eesti vabariiki polnud riigina varem eksisteerinud.

Mõtleme korraks alternatiivsete võimaluste peale. Tulevad näiteks Eesti 2. diviis, soomusronglased ja kuperjanovlased jaanuaris 1919 Tartusse ja kehtestavad sõjalise võimu: püssimeeste patrullid tänavatel, öise liikumise keeld, kodanikelt relvade äravõtmine jne. Aga mis saab edasi? Varem või hiljem tulnuks see võim ikkagi kellelegi üle anda – sõjavägi ei saa olla igavesti korrapidajaks. Tegelikkuses oli kõik teisiti, sest sõjavägi ja kodanikud teadsid, et nad kehastavad riiki ja täidavad riigi korraldusi.

Või näeme mõttes kuperjanovlasi ja Soome vabatahtlikke Paju all ja liikumas Võnnu poole – mis saab edasi? Üks relvastatud rühm (Landeswehr) meeleheites teise vastu. Noh – võitsime, mis edasi? Kes õieti võitis ja mille? Kas edasi koju?