Juhtkiri: igamehe Eesti filmid
8. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti filmides on üsna tavaline kohata mõnd tuttavat või tuttava tuttavat. Üks asi on muidugi see, et väikese rahva puhul on tõenäosusprotsent näha massistseenis tuttavat nägu suhteliselt suur. Teine asi on aga see, et eestlaste himu filmides kaasa teha on suur ja filmiteo teema on levinud ka sotsiaalmeedia gruppidesse, kus näitlemishimulised saavad kokku rollipakkujatega.
Keda filminduse tagatuba huvitab, sellele on massistseenides osalemine väga hea võimalus. Sealt saab kindlasti huvitavaid tutvusi ning hiljem on vahva meenutada, et näed, oli selline film ja sai ka kaasa lüüa. Miks mitte, silmapaistev või eriline kõrvalosatäitja võib eneselegi ootamatult saada järgmisel korral pakkumise juba tunduvalt kandvamaks rolliks. Aga kuidas siis filmikarjääri teha?
Praegu kinodes jooksev film esimesest eesti filmimehest “Johannes Pääsukese tõeline elu” annab hea pildi sellest, kui suur sündmus oli omal ajal piltniku või kinomehe saabumine külla. Kui suur asi oli enda või pere jäädvustamine liikumatulegi pildile.
Foto tegemine on praegu midagi nii igapäevast, et käib möödaminnes. Selleks ei pea isegi kõrvalist abi paluma, selfi saab ise tehtud. Ka video saab sama hõlpsalt purki. Aga see pole muidugi see, iga üles võetud hetkega suurele ekraanile ja laia publiku ette ei jõua. Võibolla on massistseen üks võimalus ennast ajalukku jäädvustada. Ja kvaliteetselt. Sest mängufilmi tegemise taga on terve meeskond oskajaid ja spetsialiste.
Praegu kinodes jooksev film “Johannes Pääsukese tõeline elu” annab hea pildi sellest, kui suur sündmus oli omal ajal piltniku või kinomehe saabumine külla.
Massistseenidesse palgati rahvast ka nõukaajal, ainult siis ei olnud kutsed nii glamuursed – lihtsalt tuli üks mees klassi ja ütles, et alates homsest oleks tal nädalaks ajaks vaja noori mehi filmivõtetele.
Poistel muidugi rõõmu laialt. Koolist sai ära, lubati taskuraha, mis polnudki nii väike. Ja kõige ägedam – pidi kehastama huvitavaid tegelasi, näiteks sõdureid, isegi mundrid anti. Sai sõita “sõduritena” autokastis, sealt käskluse peale välja karata ja laiali joosta. Need, kellel rohkem vedas, pandi istuma koguni tankisoomusele.
Ajad muutuvad, inimloomus on sama. Igavene jäädvustus meelitab ikka.