Juhtkiri: täna me ületame ennast
14. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tuttav täiskasvanu hiljuti ühele viieaastasele poisile šokolaadi ulatas, öeldes, et see on kingitus peatse sõbrapäeva puhul, kergitas poiss kulme ja vastas: “Aitäh! Aga sõbrapäev on iga päev!”
Täiesti selge. Puhas lapsesuu ütleb tõtt. Iga päev tuleb hoida oma sõpru, austada ja armastada oma vanemaid ja lähedasi. Ometi on kalendris punasega märgitud ka emade- ja isadepäev. Eks ole küllalt heietatud selle ümber, et kes siis ema ja isa muidu ei külasta või nende hauale küünalt ei vii, kas seda peab tõesti meelde tuletama ... Aga äkki peabki. Mitte just meelde tuletama. Ärgitama.
Eks ole ju hea täna armsamalt või sõbralt kuulda, et oleme nii toredad ja kallid kaaslased. Kas seda öeldakse meile tihti? Vist ikka mitte. Eestlaste tuntud kinnisus paneb sõbrapäeval isegi pisut piinlikkust tundma, ent ennast ületatakse, otsitakse ja leitakse häid sõnu ja tuntakse end viimaks hästi.
Soomlase sõber on see harv loodusnähtus, mis kujuneb pikkade aastate jooksul. Eestlase sõber kaldub sinna soome variandi poole.
Eestis on see päev eelkõige sõpradele pühendatud, kuigi algselt kuulus see kallimatele. Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva. Kui 1980. aastatel komme Soomest Eestisse hakkas imbuma, omandas see kuidagiviisi laiema tähenduse ja sai sõbrapäevaks. Mis pole sugugi halb, sest nii saavad seda soovi korral tähistada kõik inimesed.
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar, kes perega mõnda aega võõrsil elas, on rääkinud järgmist: “Võõrsil olen adunud, et sõna “sõber” tähendab eri kultuurides eri asju. Ameeriklase jaoks, tundub mulle, on sõber igaüks, kes ei ole vaenlane. Venelasele on sõber see, kellega parasjagu on koos hea olla. Soomlase sõber on see harv loodusnähtus, mis kujuneb pikkade aastate jooksul. Eestlase sõber kaldub sinna soome variandi poole.”
Samal ajal koguvad ka eestlased endale sadu, koguni tuhandeid Facebooki-sõpru, kuid tunnistavad samas, et päris sõpru on nende seas näpuotsatäis ja suurema osaga ei räägi nad iialgi. Pole ime, Facebook sündis ju USA-s, ja tuletage meelde, mida professor Lehtsaar ameeriklaste kohta öelnud on. Eestlasele see Facebookis iga tuttava sõbraks nimetamine ikka ei sobi ...
Päris sõbrad maksab täna aga üles otsida. Neile kirjutada või helistada. Ja kinnitada, et sõprus püsib.