Nädala kaja: oleme haiged perverdid
16. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/15/11791635t1h12b0.jpg)
Jüri Üdi kirjutas 1972. aastal: “näen haigeid rahvaid sukeldunud töösse / mis toidab usse mitte tegijaid / kes pärast vihma süvenevad maasse”. Mitte midagi pole muutunud. Inimesed on haiged. Maailmas, Euroopas, Eestis, Lääne-Virumaal. Enne teeme ja alles siis mõtleme. Kui üldse mõtleme.
Üdi mõtles toona küll natuke midagi muud, aga sel nädalal tunduvad tema read taas päevakohased.
Ajakirjanikele on lõppev nädal olnud enam kui põnev ja täis huvitavaid väljakutseid.
Aga tegelikult ei taha me ju ühte jama teise järel avalikkuse ette tirida.
Alates diplomitööde plagiaatidest riiklikul tasandil või lumme kinni jäänud koolibussidest ja trellide taha pistetud abipolitseinikest maakonnas. Surnute väärikast kohtlemisest rääkimata.
Juba praegu on selge, et kõik selle nädala jamad selle nädala lehtedes kajastamist ei leia ja neid jätkub ka uude nädalasse.
Ajakirjanikud pole selle peal väljas, et kellelegi keerata, kedagi mustata või teda halvas valguses näidata. Sellega saavad hakkama ikka lugude “kangelased” ise. Ajakirjanikud tahaksid kirjutada ka üdini positiivseid ja ilusaid lugusid. Paraku ei anta selleks võimalust mitte just liiga sageli.
Keda ikka huvitab artikkel sellest, et kadunukesi veetakse krematooriumisse viisakalt.
Oleme tõepoolest haiged. Lehelugejatena januneme vere, higi, pisarate ja tragöödia järele. Pole midagi parata, tuleb ka endal seda pattu tunnistada. Hea küll, törts komöödiat kulub ka alati ära.
Tegelik elu on aga palju mitmetahulisem. Loomulikult on selles nuttu ja naeru, ent need hetked moodustavad meie igapäevast suhteliselt väikese osa. Kuigi mõlemaid – nii pisaraid kui ka naeru – on vaja.
Eks vist ole inimloomusesse sisse kirjutatud, et normaalne ei ole huvitav. Kui kõik on korras, siis pole ka põnevust. Keda ikka huvitab artikkel sellest, et kadunukesi veetakse krematooriumisse viisakalt. Tahame seda endale tunnistada või mitte, aga sisimas oleme kõik natuke perverdid, räpase mõttemaailmaga indiviidid. Ning aidata saame ennast ainult ise.
Praegu on paras aeg enese sisse kiigata. Eriti arvestades sellega, et valimised on tulekul. Sest me ei taha ju, et juhtuks nii, nagu kirjutas August Alle 1921. aastal: “Kaks-kolm oinast-parteisammast / ja üheksakümmend seitse lammast, / üks lipitud-lapitud majalogu – / see on ju kõrgeaulik Riigikogu.”