Juhtkiri: tänane tõde ja õigus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesolev nädal läheb ajalukku sellega, et kinos esilinastub film “Tõde ja õigus”. Tõlgendus eestlaste ja eestluse alustekstist, mida ühed kardavad, teised armastavad, kolmandad aga ei salli silmaotsaski. Õigus tunda nii, nagu süda käsib, on igaühel.
Aukartus, teatud hirm selle loo ees aga püsib. Kooliaastatel kohustuslikus korras loetud romaan eestlaste raskest põlvest on taagana saatnud põlvkondi. Uskumusega, et tööd tehes tuleb ka armastus, on meid kasvatatud maast madalast. Õnnelikud on need, kes oma maise tee jooksul mingi tõdemuseni jõuavad: on siis armastus tulnud või ei, kuigi tööd on justnagu teha saanud.
Filmis Oru Pearut kehastav Priit Võigemast on ajakirjandusele antud intervjuudes tõdenud, et ei talle endale ega tema kehastatud Pearule töö tegemine armastust ei toonud. Andrese ja Pearu lõpmatud kemplused, viimase mõtted teise mehe naise suunas on oma olemuses üldinimlikud.
Õigus on neilgi, kes “Tõde ja õigust” ei armasta ning leiavad, et ühele rahvale pole õigeks olemiseks ja enesemääratluseks üldse seesuguseid tüvitekste vaja.
Tänapäevalgi kakeldakse ja tülitsetakse pealtnäha tühjade asjade pärast. Mõni ei armasta oma tööd, teine elab pidevas hirmus vägivalla ees. Elus on palju asju, mis võiks olla paremini, aga lüüakse käega. Las olla, saab hakkama.
Õigus on neilgi, kes “Tõde ja õigust” ei armasta ning leiavad, et ühele rahvale pole õigeks olemiseks ja enesemääratluseks üldse seesuguseid tüvitekste vaja, et iga inimene loob oma reaalsuse ning tõe ja õiguse ise – vahet pole, kas seda tehes ollakse pigem Andres või Pearu, Mari või Krõõt. Ja kinno seesugune inimene ka ilmselt ei lähe.
Siiski võib loota, et Tammsaare suurromaani päevakorda kerkimine motiveerib raamatu järele haarama nii mõndagi täiskasvanut ja koolinoort. Mis siis, et nüüd on olemas film, mida näinuna on ehk võimalik koolis õpetaja küsimustele usutavalt vastata ja jätta mulje, et raamatki on läbi loetud. Küll loob filmi vaatamine aga soodsa pinnase selleks, et võrsuksid põnevad vestlused eri maailmavaate ja põlvkondade esindajate vahel. Ja kahtlemata oleks huvitav kuulda, kuidas tõlgendavad seda lugu Eestisse asunud ukrainlased, süürlased, soomlased.