Kunagine luksuskaup meie teedel

AS-i Eesti Teed Lääne-Viru piirkonna teemeistri Alvar Paluoja sõnul kulub tänavu soola kõvasti rohkem kui mullu. Foto: Meelis Meilbaum

Tänavune talv on kõneaineks toonud teede hoolduse, mille üks tähtis osa on soolatamine. Vähesed teavad, et sool on olnud hinnaline maksevahend ja vahetuskaup. Rooma leegionäridele maksti osa palka soolas. Soolakaubandus mõjutas tsivilisatsiooni arengut ning aitas kaasa kaubateede tekkimisele. Soola pärast on isegi sõdu peetud.

Soolavarud ei jagune maailmas ühtlaselt ja nii oli sool sajandeid vaid rikastele kättesaadav luksuskaup. AS-i Eesti Teed juhatuse liige ja korrashoiudirektor Tarmo Lood selgitas, et enne möödunud sajandi 90-ndaid kasutati naatriumkloriidi ehk keedusoola puistematerjali, peamiselt liiva, aga ka sõelmete lisandina, vältimaks materjali jäätumist ja tagamaks terade paremat teel püsimist. Sool pärines tol ajal sõbraliku Valgevene NSV karjääridest.

Soola transporditi raudteevagunitega, mis sageli olid teel nädalaid. “Tol ajal olid talved sageli väga külmad ja sool oli saabudes läbinisti jääs. Selle vagunist kättesaamine oli katsumus omaette, sest tehnilistest vahenditest olid kasutada vaid suruõhuhaamrid,” meenutas Lood. Seepärast aitasid teemehi sageli sõdurid. Selliseid jäätunud soolakamakaid liiva sisse segada ei olnud lihtne, appi võeti roomiktraktor, mis oma lintidega kamakad purustas.