10 ja 50 aastat tagasi
23. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja 10 ja 50 aastat tagasi
50 aastat tagasi
Pipi lööb läbi
Sellest saab nüüd üle kahe kuu tagasi, kui ma Rakvere Teatris esmakordselt kohtasin rootsi kirjaniku Astrid Lindgren kõiki tavalisi käitumis- ja suhtlemisnorme hülgavat orbu Pipi Pikksukka (õieti oli see nimi küll söömavahepikkune), keda meile onu Feliks Kark, Piret Sikkel ja teised aitasid veelgi lähemale tuua. Ja rullubki lahti Pipi Pikksuka kirevate seikluste kangas, mis väikesed vaatajad saalis ahhetama paneb ja vanemad paarkümmend aastat nooremaks teeb. [---]
Kõne all olevas tükis mängib kaasa palju näitlejaid, ent mööngem: näidend on nõnda juba üles ehitatud, et PIPI VALDAB KÕIKE. Minu nähes tuli selle osaga Piret Sikkel hästi toime. Olgugi, et oli hetkelisi lõdvestusi (osa on ju väsitav) ja vahel isegi libastusi kõnes, KANDIS ta kogu etendust. Kui Pipi näidendi lõpul veel korraks kõik tegelased lavale talutab, siis on selles teatud määral sümboolsust: kõik nad SAATSID Pipit, aitasid tal elada, ent Pipi roll – see oli staarimäng heas mõttes. “Kõik saab alguse lapsepõlvest,” lausub kuskil keegi kirjanik oma nooruspõlve elamusi hinnates. Ma mõtlen, et “Pipi Pikksukk” on just niisugune veetlev lugu, et üha uued hulgad noori (aga ka vanu) selle raamatuna kätte võtaksid ja võib-olla ka pärast eesriide sulgumist õnnelikult tunnistaksid: “Kõige parem etendus!” Lavastaja Feliks Kargile südamlik aitäh õnnestunud “sellitöö” eest!
Kirjutas L. Üllaste.
10 aastat tagasi
Eluteatri kostüümilaost pudeneb lugusid
Näitusel “Kostüüm ja elu” Rakvere teatri väikeses majas kohtuvad rõivastes elu, teater ja eluteater. Teatritöötajate isiklikust garderoobist on toodud näha tähenduse ja looga esemed. “Mida riidem, seda inimesem,” tõdeti Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa “Olevustes” veerand sajandit tagasi. Mõne näituseeseme mälu ulatub sama kaugesse aega. Olgu lähemalt või kaugelt, mälestus ja tähendus on kaasas iga riidega, muidu poleks neid nii kaua alles hoitudki. Mõni kehakate on eksponaadina saanud kandmisest ajutist puhkust. Avamiseelsetel minutitel undas näitusesaalis tolmuimeja. Võinuks seegi olla osake ekspositsioonist: ajastute ja mälestuste kuldne või tinane tolm tahab vahetevahel võtmist. Siis ilmub kapipõhjast üle aasta(kümne)te välja mõrsjakleit või koolilõpurõivas, vanast kasukast tehtud trendivest või vanatädi kootud suurrätt, mida mekutanud nii ajahammas kui ka koid. Samuti võib tulla tühi riidepuu ja rääkida oma loo.
Väljapaneku keskmeks on Ülle Lichtfeldti nähtamatu eevaülikond, ülejäänud rõivastik ripub seinu pidi. Lugudega on just nõnda nagu kandja otsustanud: kes räägib omanikukaardil avameelselt ära, mille poolest on kehakate talle tähtis, kes piirdub lihtsalt nimega. Tähendusruumiline efekt sünnib eseme, nime ja loo koosmõjus. Et rõivas kõneleb kandjast sõnadetagi, on tõestatud teoreem.