Juhtkiri: võtke loomad kaasa

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Loomad, kalad või sulelised koolis ei ole tegelikult enam teab mis suur uudis. Neljajalgsete ja teiste elusolendite soodne mõju inimese närvisüsteemile ning stressitasemele on tuntud tõde, nii võib nüüd ka Sõmeru koolis kohata armast musta koera, kes laste tusatuju peletab ning õpetajatele naeru näole toob.

See on väga tore! On kuulda olnud ka kontoritest, kuhu töötajad mõnikord oma penid kaasa võtavad, nii et need siis kolleegidele teraapiakoertena mõjuvad. Kuid kõik sõltub ikka koera iseloomust ja kollektiivist. Haukuv ja hammustama kippuv loom ei paku mingit teraapiat, pigem hoiab kõiki hirmul ning põhjustab arusaamatust.

Kunagi oli ühes Rakvere õmblustöökojas oma kass, kes elaski seal – muljet avaldav (pole küll teada, kas kassile tänini elupäevi antud) – ning rahul olid nii kass kui ka õmblejad. Priske kass tervitab ostjaid ka ühes Rakvere lillepoes. Ja on teada ilusalong, kus akvaariumis toimetab kilpkonn.

Ilmselt ongi kollektiive, kuhu loomad püsielanikena sobivad. Olgu nendeks siis kalad, kilpkonnad, kanaarilinnud, hiired-kassid. Aga miks mitte ka iguaan? Põhiline, et nende elukate kõik vajadused oleks rahuldatud. See, kui loom oma heaolu hinnaga inimesi rõõmustama peab, ei ole sugugi tundmatu olukord. Näiteks 2014. aastal tegutses pealinnas kassikohvik, mis oma algse tegevuse lõpetama pidi, sest äripidajad ei osanud kiisude heaolule tähelepanu pöörata, ning turvakodust kohvikusse viidud elukad tuli vanasse koju tagasi kolida.

Kunagi oli ühes Rakvere õmblustöökojas oma kass, kes elaski seal – muljet avaldav (pole küll teada, kas kassile tänini elupäevi antud) – ning rahul olid nii kass kui ka õmblejad.

Eraldi klass on muidugi lugemiskoerad raamatukogudes ja teraapiakoerad, kes puutavad kokku mõne õrna sihtrühmaga. Aga siinkohal ei tohiks ära unustada, et ka koeral on oma vajadused, ja küllap seda nende omanikud-treenerid oskavad tähele panna, et teraapiakoer “läbi ei põleks”.

Üks huvitav projekt on käsil ka kodutute loomade varjupaigal ning vanglal. Nimelt käivad vangid dresseerimas kodutuid koeri, kes on kas arad, agressiivsed, liialt klähvivad või mõnel muul moel veidrad – ja nagu tagasisidest on selgunud, on kasu – et mitte öelda suisa teraapia – kahepoolne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles