Rallilegendid. Mehhiko järvest ilosa uibuaiani
2. märts 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti autoralli kõige kuulsam kiiruslegend – see, mis 2015. aastal koos Ott Tänaku ja Raigo Mõlderiga ühes Mehhiko järves suplemas käis – elab oma järgmist elu Oleg Grossi kabinetis Lepnal suveniirina. Autoralli kaardilugejad hoiavad ja kollektsioneerivad oma kiiruslegende nagu silmaterasid. Pole ka ime, sest nendes pealtnäha arusaamatutes numbrijadades peituvad “surm või suur kuulsus”, nagu üks kõrvaltegelane alljärgnevas loos räägib.
Neli aastat tagasi, 6. märtsil 2015, sätivad Eesti rallisõbrad end kella viie paiku õhtul arvutite ja nutiseadmete taha, et kaasa elada Ott Tänaku – Raigo Mõlderi MM-kihutamisele Mehhikos. Algamas on võistluse esimene täispikk katse: 9,91 kilomeetri pikkune Los Mexicanos.
Kell 17.22 ilmub maarjamaisesse rallifoorumisse küsimus: kas Otiga on kõik korras? Küllap on, GPS-seade on ennegi jupsinud ja see, et hetkel näitab tehnikavidin Oti kiiruseks 0 km/h, ei pruugi veel midagi tähendada.
10 minutit hiljem on foorumi õhkkond ärevusest paks. Otilt vaheaegu ei tule, finišisse ta ei jõua. Konkurendid ei oska midagi öelda, keegi pole Otti-Raigot raja ääres seismas näinud. Tekib küsimus, kas meestega on ikka OK.
Kell 17.44 tuleb teade, et katse on peatatud. Ralliraadio hakkab mängima muusikat. See on sama halvaendeline nagu “Luikede järv” Nõukogude Liidu televisioonis.
Kell 17.52 saabub selgus: meie mehed on auto järve uputanud, aga ise on elusate-tervetena kaldal.
Samal ajal istuvad läbimärjad Ott ja Raigo sõbralike mehhiklaste lõkke ääres ja püüavad sooja saada. Mehhiko küll, aga mägedes on õhutemperatuur vaid 14 kraadi ja see paneb ligunenud mehed lõdisema. Raigo hoiab käes vettinud legendiraamatut ja hetkel veel ei taipa ta imestada, miks jumala eest ta seda kritseldusi täis vihikut järvest välja ujudes kramplikult käes hoidis.
Üheksa tundi hiljem tõmmatakse auto järvest välja ja see putitatakse sellisesse sõidukorda, et mehed toovad ralli lõpuks meeskonna kaukasse veel punktigi. Lõpupoodiumile minnakse ujumismaskides. Raigo saab kiita: endal rippus eluraas niidi otsas, aga rallimeeste kalli varanduse, kiiruslegendi päästis ära.
Nüüdseks on Raigo Mõlder tipprallist loobunud ja töötab OG Elektras tegevjuhina. Legendiks saanud legendi võib ta soovi korral iga päev imetleda – Ott Tänak lasi selle maitsekaks suveniiriks vormistada ja kinkis selle oma suurtoetajale Oleg Grossile, kelle kabinetis see nüüd ilutsebki.
“Tunda oli, et auto vedrustuses midagi purunes, ja hetkega olime reisijad,” meenutab Raigo. “Mäletan, et nägin vett ja Ott karjus: “Välja!””
Amatööri tehtud videopildist on näha, et Raigo on pärast järve maandunud autost väljumist omadega sassis: paar-kolm ujumisliigutust viivad ta kaldast hoopis eemale. “Esimene reaktsioon oli, et kas Ott ka ikka on väljas. Pärast tehti minust suur meediakangelane, et päästsin legendi. Tegelikult oli see täiesti instinktiivne tegu – alles kaldal märkasin, et legendiraamat ja pastakas on mul käes.”
Hiljem hotellis pani Raigo eraldi lehtedeks lahutatud legendiraamatu püüdlikult kuivama. On see tõesti siis nii tähtis raamatupidamine, et väärib kirjeldatud kohtlemist? “Legendi nii-öelda põhi on juhile ikka väga oluline,” kinnitab Raigo. “Need on juhi omad, aga füüsiliselt asuvad tavaliselt kaardilugeja käes, tema haldab neid. Kui tipptasemel lõpetasin, andsin kõik MM-rallide legendid Martin Järveojale üle.”
Rallide kiiruskatsed korduvad aastast aastasse, ja kuigi igal hooajal kirjutatakse eeltutvumise käigus uus kiiruslegend, on selle koostamise aluseks eelmiste aastate märkmed. “Katsed ei ole alati 100 protsenti samad. Võtan kõigepealt aluseks ralli üldkaardi ja teen selle alusel kodus eeltööd. Lisaks uurin videoid. Nende alusel kirjutan valmis legendi põhja, kuhu eeltutvumise ajal lisame koostöös juhiga täiendavaid märkmeid.”
Legendid kirjutatakse ikka, ka absoluutsel tipptasemel, käsitsi. “Nii on usaldusväärsem,” põhjendab Raigo. “Käsikirjal ei saa aku tühjaks ega jookse kokku. Teoreetiliselt poleks ju kaardilugejat ka vaja, GPS-i põhjal võiks meeldiv naishääl kurvisid lugeda, aga reaalelus seda ilmselt niipea ei juhtu.”
Raigo Mõlder kirjutab kiiruslegendi ülalt alla ja kahes veerus. “See on niinimetatud inglise stiil. Kristo Kraag hakkas omal ajal seda Eestis viljelema. Tegelikult on sel süsteemil vähe kasutajaid, vaid umbes 20 protsenti rallisõitjatest, teised kasutavad horisontaalset paigutust. Mulle tundub, et parandusi on sellisesse legendi mugavam teha – sõidu ajal on mul ka pliiats näpus.”
Raigo Mõlder, kes praegu jätkab hobisõitjana ja loeb kaarti Georg Grossile, kasutab legendis kolme värvi pliiatseid. Sinine või must on põhiline, punasega lähevad kirja ohtlikud kohad ja võistluse ajal lisatud märkused, rohelist kasutas ta MM-rallide ajal, tähistamaks märkusi, mis tulid meeskonna eessõitjalt ehk gravel crew autost. “Iga kiiruskatse stardis loen juhile ette memo ehk katse üldkirjelduse, et piloot end oludega kurssi saaks viia,” lisab Raigo.
Rallilegendis on kirjas kurvid (vasak või parem), nendevahelised vahemaad ja veel kümned pisiasjad: kas tohib lõigata või mitte, trampliinid, suured kivid rajaservas ja muu selline. Kurvisid iseloomustatakse numbritega üks kuni kuus, kuid siin on kaks süsteemi. “Meil Otiga ja praegu Georgiga tähistab üks kõige aeglasemat ja kuus kiireimat kurvi,” selgitab Raigo. “Reeglina ühtib see käiguga, millisega kannatab kurvi läbida.”
Teine süsteem on vastupidine: kuus tähistab sisuliselt tagasipööret. “Põhimõtteliselt saab trajektoori võrrelda kellaosutiga,” selgitab Raigo Mõlder. “Prantslastel ja hispaanlastel on veel mingi oma süsteem, kus kirjeldatakse ka kurvi pikkust meetrites.”
Saladus lahendatud: rallisõbrad on aina imestanud, miks sealt kandi kaardilugejad nõnda palju vatravad.
Kiiruslegendi leheküljed on nummerdatud, aga seda eriti tähele ei panda. “Näpu panen järgmisele leheküljele, kui eelmist loen. Osa kaardilugejaid kortsutavad loetud lehekülje nurga ära, et järg käest ei läheks,” selgitab Raigo.
Kaardilugejate töö ei koosne ainult kiiruslegendi lugemisest. Näiteks on neil võistluse ajal käel kaks kella. “Ühte kasutan katsel aja võtmiseks, teine on taimer, kuhu on programmeeritud terve ringi ajakava vajalike kellaaegadega. Ja ikka arvutad peas umbes 23 korda kõik üle, et ei eksiks ajakontrollpunktidega – iga hilinetud minut tähendab 10 sekundit trahvi, iga varem sisenetud minut tervet minutit trahvi. Näpud ja varbad võtan ka appi, et ei eksiks.”
“Katseaegu võrdleme kohtunike võetud aegadega,” jätkab ta. “Kogu aeg peab kontrollima, sest nemad eksivad ka, inimesed ju. Aeg läheb kinni finišijoonel, aga sealt tuleb sõita veel 300–400 meetrit stoppjooneni, kus on kohtunikud, reporterid ja muud tähtsad isikud. Selle aja jooksul jõuan piloodile juba aja öelda ja seepärast nad oskavadki kohe kommenteerida, kui stoppjoonel mikrofon nina alla pistetakse,” kõneleb Mõlder naerdes.
Tähtis on legendi lugemise tempo ja ka kaardilugeja intonatsioon. “Ott tahab, et kurvi iseloom loetaks talle vahetult enne kurvi. Mõned sõitjad soovivad aga infot pikemalt ette, lausa mitu kurvi ette. Mõni tahab monotoonset häält, Ott aga emotsionaalset ja tempoga mängimist.”
Lisaks on kaardilugeja vastutusalas palju pisiasju. Näiteks kui ralliauto keset katset seisma jääb, tuleb vajutada autos olevat OK-nuppu, kui võistlejatega on kõik korras – vastasel korral peatab korraldaja kiiruskatse ja hädaabi kopter tõuseb õhku. Asjatu väljakutse võib kaasa tuua trahvi. Samuti on kaardilugeja ülesanne avarii teinud autole paigaldada OK- või SOS-tahvel – nende põhjal teavad konkurendid kas abi anda või edasi kihutada. “Juhi asi on kihutada ja vajadusel autot remontida, kõike muud teeb kaardilugeja,” lausub Raigo.
Väga ohtlik, aga paneme täiega!
Lisaks sõiduautodele sõidetakse Eestis rallit veoautodel GAZ – kusagil mujal maailmas sellise hullusega ei tegeleta. Vahel eksivad veokaga rallile ka ametivennad krossirajalt, ja kuna nendel meestel on kogemusi vähe, juhtub muidugi igasuguseid asju. Tasub meeles pidada, et GAZ-idel on “kiirus kallilt käes”, seega hoitakse pedaal viimse võimaluseni põhjas ja pidurdamisega vaeva ei nähta.
Sõna saab Illimar Hirsnik, veoautokrossi pronksimees eelmisest hooajast ja kaardilugeja ühel 2013. aasta rallisprindil.
“Olime konkurent Mikk Mäesaarega laupäevase krossi Varstus just lõpetanud, kui kellelgi tuli loll mõte minna veokaga järgmisel päeval rallisprinti sõitma. Tehtud – mõeldud!
Sõitma läksime Miku krossiveokaga, minu GAZ-i pealt võtsime teise istme, sest krossiautodes on neid tavaliselt üks.
Pühapäeva hommikul olime platsis. Rallikogemust meil polnud. Kunagi olin rahvarallil kaarti lugenud, aga sealt saadud teadmistega polnud suurt midagi peale hakata.
Rajaga tutvumisel ja kiiruslegendi kirjutamisel tekkis väike segadus, et kes selle tarbeks kurvisid peaks ütlema, kas Mikk rooli tagant või mina kaardilugejana, aga noh, saime midagi kirja.
Esimene ja teine sõit läksid tühjenenud rehvi ja tehniliste probleemide nahka. Kolmandas voorus meil enam midagi püüda polnud, aga oli ju vaja end tõestada. Miku siis teatas oma legendaarseks saanud lause, et “surm või suur kuulsus”, surusime kätt ja leppisime kokku, et ohtlikke kohtasid ma eraldi välja ei too, et põdema ei hakkaks ja kiirust ei kaotaks.
Kurvid läksid neljanda käiguga ja põhjagaasiga. Mõnda kurvi lõigates käisid oksad korralikult vastu esiklaasi ja kõrval oli päris äge istuda.
Krossiveokas on ralliraja jaoks natuke pehme seadistusega ja istumine kõrgemal kui ralliautos. Kerge õõtsumine kurvides ja pidevalt lähenevad puud oli kogemus omaette.
No ja siis tuli legendis lehekülg, kus kirjas midagi sellist: parem 1, 200, trampliin, 50, vasak 4, väga ohtlik. Rikkusin natuke meie kokkulepet, ütlesin Mikule, et “see 4 on ohtlik”, aga lisasin, et “vaata ise, pane täiega”.
Kõhe hakkas siis, kui Mikk pidurit pumpas, aga suurt midagi ei juhtunud. Veokaga on nii, et alul ei saa hoogu üles, aga kui saad, siis on jälle pidurdamisega tegu. Mikk sai aru, et jõuame kurvi enne, kui hoog piisavalt maas, ja otsustas ümber, jõudes veel öelda: “Hea küll, ma siis lähen kolmanda käiguga kurvi, kui teise jaoks maha pidurdada ei jõua.”
Edasi läks lihtsalt üle katuse. Kuulsime, kuidas Andre Mõttus akna taga röökis, et “aidake püsti lükata, las panevad edasi”. Siiani ei saa aru, kuidas konkurendid-sõbrad alati neis kohtades passivad, kus auto ümber läheb – Andre ju sõidab ka krossi.
Hiljem oleme paar pikka talverallit kaasa sõitnud ja ühelt Võru rallisprindilt tõime ka kolmanda koha koju.”
Kuhu teised läksid?
Rahvarallideks ei kirjuta kiiruslegendi mitte võistlejad, vaid korraldajad. Nende lugemine ja neis järje pidamine on algajaile autosportlastele sageli keerulisem kui tuumafüüsika.
Juhtuski nii, et kuskil lautade vahel keerutanud rahvarallirajal eksisid rahvarallurid ära. Õnneks oli tee ääres külamees, kellelt siis viimases hädas küsiti: “Oskad sa öelda, kuhupoole eelmised autod läksid?”
Tapa rahvaralli üks kiiruskatsetest oli krossirajal, kus harusid ja umbteid samuti palju. Rahvaralli autos kõlas umbes alljärgnev dialoog:
“Vasak neli.”
“Aga tee pöörab paremale.”
“Ma ei tea, nii on kirjas”
“Paneme ikka teed mööda, äkki on sul vale katse legend ees.”
“Kalevipoeg” ja illos uibuaid
Vahel viskavad rallisõitjad villast ka. Näiteks Henri Franke – Arvo Liimann otsustasid mullu kevadel Tallinna ralli ajal, et Vasalemma lühike lisakatse on nagunii peas, ja igavusest hakkas Liimann legendi asemel hoopis “Kalevipoega” ette lugema.
Veokamees Toomas Repp sõitis korra VIP-autol (startis eespool teisi ja väljaspool arvestust – toim.) ja palkas kaardilugeja toolile mehaanikust sõbra. Too luges usinalt legendi, võru keeles muide, aga juhtis tähelepanu ka rajaäärsetele vaatamisväärsustele à la “kae, kui illos uibuaid!”. Tõlge: vaata Toomas, kui ilus õunapuuaed on tee ääres, aga sina kihutad ja tolmutad siin.
Vanade aegade kaardilugejate tähtsaim tööriist oli lükati
Märt Ots hakkas autoralli kaardilugejaks noil ammustel aegadel, mil autorallis kehtisid teised reeglid. Paul Robert Helgi ja Raul Oreškini kõrval on ta tulnud Eesti NSV meistriks ning NSV Liidu meistrivõistlustel kuuendale kohale.
“Esimest korda nägin legendi siis, kui läksime võistlema veoautoga. Kirjutasin selle julmalt konkurentide pealt maha. Ette lugemine oli paras veerimine, aga õnneks polnud kiirus suur. Õppida polnud kelleltki. Meil ikka väga algelised kiiruslegendid olid, aga samas olid kõik telefonipostid kirjas, et ära ei eksiks ja sassi ei läheks.
Rallid olid teise ülesehitusega. Näiteks tuli sõita Tallinnast Viljandisse ja vahepeal oli kaks täiesti mõttetut lühikest kiiruslõiku. Siis algas Lõuna-Eesti ring, kus keskmine kiirus pidi olema näiteks 80 kilomeetrit tunnis, väga suur. Ja see toimus avatud teel. Olid varjatud kontrollpunktid, mille läbimise õige aeg sõltus keskmisest kiirusest. Kaardilugeja arvutas pidevalt. Mina kasutasin lükatit, olin selle käsitsemisel päris osav.”