Svirgsdeni lood: televiisor

KRISTJAN SVIRGSDEN.

FOTO: Marianne Loorents

Ma olen eesti televiisorit juba näinud. Õigem oleks vist öelda, et olen selle ära vaadanud. Midagi uut sealt ei tule.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Paned käima ... ja jälle sama. Déjà vu tunne. Et kas olen eilses päevas? Või homses? Täielik segadus. Selles mõttes, et seda saadet ma just nagu hetk tagasi nägin. Ja nüüd jälle! Vaikselt hakkad oma vaimses tervises kahtlema. Nagu Robinson Crusoe üksikul saarel. Tema ka istus aeg-ajalt mere kaldale bambusest ehitatud ekraani ette ja ohkas südamest – jälle on film merest!

Kui telekavasse on märgitud komöödia, siis tingimata lisatakse, et naljakas. Järelikult on ka kurbi komöödiaid. Või siis põnev põnevusfilm. Järelikult on ka teistsuguseid. Viimati lugesin koguni, et supernaljakas komöödia! Aga oli hoopis klounaad. Sellist sõna meil ei kasutata. Aga olemust see ei muuda. Näitlejatel suu kõrvuni ja vaatajad mossis. Ei osata meil tõsise näoga nalja teha. Aga vot Venemaal! Seal osatakse. Isegi uudistes saab nalja. Ja teevad seda surmtõsise näoga. Mis on teatavasti nalja tegemise juures äärmiselt tähtis. Toon näite.

    Tagasi üles