Juhtkiri: valimisjärgne paaritumistants

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Poliitikasse on kevad jõudnud. Raske valimisvõitlus seljataga, võivad valitud suled puhevile kloppida ja paarilise otsinguile asuda. Paaritumistants on aeganõudev ja raske, sest suhetes on mitu osalist ja mitte kõik pole alati rahul. On lahkujaid, kellele ei sobi tempo, on neid, kes ootamatult kampa haaratakse. Tavainimesel ei jää üle loota muud, kui et asjast sünnib midagi head, mitte mingi mädamuna.

Olukorda, kus kolmikliidu sõlmimise plaani peavad programmiliselt väga erinevad erakonnad, on suisa hasartne jälgida. Oletusi on palju: ühed ütlevad, et Isamaa blufib ja kerib oma hinda, teised peavad juba keskerakonna varajasi matuseid. Ilmselt ei eksi keegi. Jüri Ratas peaministri ja keskerakonna esimehena mõjus vähemalt alguses sirgjoonelise ja ausana. Savisaare skeemitamistest tüdinud rahvale tuli tema otsustusvõimelisus meeldiva värskusena ning oli näha, et partei seeski oldi tema poolt. On küll spekuleeritud, et reformierakonnale tehti ära sellepärast, et erakonna eesotsas on naine. Ei usu. Olnuks seal Jürgen Ligi või keegi kolmas, ikkagi poleks Ratas peaministritoolist loobunud. Tema samme on mõnevõrra mõistnud reformierakondlane Taavi Rõivas, kes tõdes, et oli isegi peaministri kohast ilma jäädes mõnda aega pehmelt öeldes peata.

Aga elu läheb edasi. Pettuma on pidanud suur hulk valijaid. Nii need, kes keskerakonda valides soovisid välistada paremkonservatiivide võimuletuleku, kui ka need, kes EKRE-le hääle andes nägid tulevikus Eesti lahkulöömist Euroopa Liidust, sest Eesti liikmesuse vajaduses on konservatiivid pidevalt kahelnud. Eile kinnitas kolmikliit, et vähemalt ühes ollakse sama meelt: Eesti jätkab NATO ja euroliidu liikmena.

Paaritumistants on aeganõudev ja raske, sest suhetes on mitu osalist ja mitte kõik pole alati rahul.

Ja siis on veel need inimesed, kes toimuva valguses võibolla järgmisel korral enam valima ei lähegi, sest kui plaanitav kolmikliit sünnib, kaob igasugune usk poliitikutesse. Programmid ja lubadused on ükskõik, senised sõnad ei maksa, valijad ei maksa, maksab vaid matemaatika. Kui kaugele on poliitikud valmis liites-lahutades minema? Kas härg läheks häda korral tõesti kaevu ja oldaks valmis koalitsiooni minema ka näiteks kommunistliku parteiga, lollide parteiga, kui tasuks oleks peaministri koht?