Juhtkiri: armastus keele ja enda vastu

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Internetis levib meem “Mina kõnelen eesti keelt. Mis on sinu supervõime?”.

Võib tõesti öelda, et maailma mastaabis on eesti keele kõnelemine omamoodi supervõime. Haldjate keel – nii nimetavad välismaalased meie emakeelt seda esimest korda kuuldes. Ilus, samas võimas relv, mis annab väe aidata, armastada ja julgustada, aga ka tappa, materdada ja hävitada.

Emakeele hoidmine ja arendamine algab lugupidamisest iseenda, oma rahvuse ja keele vastu. Vaid sellest pinnasest võrsub nii soov kasutada keelerikkusi igapäevakõnes kui ka luua termineid teaduskeelde. Esimesel Eesti ajal töötasid parimad teadlased suuresti õhinapõhiselt välja oma eriala terminoloogiat, et teaduse uusimatest saavutustest saaks kõnelda eesti keeles. See oli eneseväärikuse küsimus. Kuhu oleme selle väärikuse kaotanud? Kui kergesti lipsab suust, et eesti keeles polegi sõna, millega ühte või teist asja tähistada. Enamasti on küll, lihtsalt inimese sõnavara on vaene. Kui aga terminit tõesti pole, siis on aeg see luua! Tänavu on emakeelepäeva eel kuulutatud välja nii mõnigi konkurss, leidmaks vasteid võõrväljenditele või kohmakatele tõlkekonstruktsioonidele. Nõnda võivad eesti keele pirrud siiski lüüa kahest otsast lõkendama ja koita võimalus, et me ei muutugi poolekeelseks, püüdlikult võõrkeelt purssivaks ... Jah – kelleks?

Emakeele hoidmine ja arendamine algab lugupidamisest iseenda, oma rahvuse ja keele vastu. Vaid sellest pinnasest võrsub nii soov kasutada keelerikkusi igapäevakõnes kui ka luua termineid teaduskeelde.

Otsekui uuel ärkamisajal on just viimastel aastatel eesti keele olulisust häälekalt esile tõstetud. Eks ole paljude asjadega nii, et enne selle tähtsust ei taju, kui see kaob või vähemalt ohtu satub. Kui tants Kohtla-Järve riigigümnaasiumi ümber üha suuremaid tuure võttis, teritasid kõrvu kõik, murekorts otsaesisel: kuidas nii, kas on oht, et Kohtla-Järvele ei jää ainsatki eestikeelset gümnaasiumi? Kui ingliskeelsete õppekavade hulk meie ülikoolides aina kasvab, teeb see murelikuks väga paljud.

Keeleteadlane ja mullune Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna laureaat Reet Kasik on aga öelnud, et kui rahvusvahelistumine on suund, kuhu minnakse, siis mõne aja pärast ei ole meil enam eesti haritlaskonda ega eesti rahvust ja siis ei ole vaja ka Eesti riiki.

Tagasi üles