R, 9.12.2022

Peretöö – paljude muude teenuste õnnestumise alus

Velli Ehasalu
Peretöö – paljude muude teenuste õnnestumise alus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Velli Ehasalu
Velli Ehasalu Foto: Erakogu

Viimase paari aastakümnega on meie võimekus ja võimalused riigina väga palju arenenud. Meil on juba piisavalt teenuseid, et inimesed võiksid hästi hakkama saada: lastekaitse, erihoolekanne, töötukassa, programmid ja nõustamised mitmesuguste probleemide lahendamiseks ja nõnda edasi.

Ja siis on meil ka inimesed, kes seda kõike saavad, aga ringlevad ikka sotsiaal- ja justiitsasutustes visalt edasi. Mida me siis valesti teeme? Tegelikult mitte midagi muud kui ainult seda, et meie teenused on liiga sirgjoonelised ja lühinägelikud ega arvesta inimest tervikuna. Meil on puudu arusaamisest, kui oluline on arvestada inimese perekonda ja kui palju see teda mõjutab.

Kodututele ehitame lehtla ja puksime nad linnast välja, alkohoolikule süstime ampulli ja saadame anonüümsena gruppi, lapse lükkame psühholoogi või kriminaalhooldaja uksest sisse, et ta “korda tehtaks”. Kuid me ei arvesta sellega, kust inimene tuleb, milline on tema roll oma peresüsteemis ja millised on sealsed suhted, ehk me ei tegele probleemi põhjustega. Miks on mõni täiskasvanu juba aastaid töötu või sõltlane, kui kõik võimalused olla funktsionaalne on olemas? Miks püsivad mõne lapse käitumisprobleemid või enesevigastamine, kuigi spetsialistid tema ümber jooksevad hommikust õhtuni? Sest me keskendume tagajärgedele: kui oled kriminaal, on meil sulle vangimaja; kui oled sõltlane, pakume sulle tabletti; kui oled kodutu, lähed varjupaika … Sind on sildistatud ja saad “ravi”. Põhjuste väljaselgitamine pole teenuste nimekirjas, me ei tegele sinu kui inimesega – kuidas sa selliseks said? Me kõik sünnime puhta lehena, teadmata midagi sellest maailmast. Meid hakkavad kujundama pere ja kasvukeskkond, hoiakud ja suhted, hirmud ja oskused, kogemused ja nõudmised, perekonna ajalugu ja käekäik, oleks rumalus nende mõju alahinnata.

Kodututele ehitame lehtla ja puksime nad linnast välja, alkohoolikule süstime ampulli ja saadame anonüümsena gruppi, lapse lükkame psühholoogi või kriminaalhooldaja uksest sisse, et ta “korda tehtaks”.

Individuaaltöö on sageli vajalik, näiteks kui on tarvis õpetada konkreetseid oskusi (kuulamine, enesekontroll jms), kuid neid oskuseid ei kasutata, kui emotsioon kasvab üle pea ja pere on alateadlikult muutustele vastu, sest see tekitab teadmatuse hirmu ja see on täiesti loomulik. Mis siis ikkagi saab, kui asjad päriselt ka muutuvad? Pole ebatavaline, et kui sõltlane vabaneb ainest, tekib peres lahutuse oht, sest inimesed on sunnitud iseendale otsa vaatama: olen ikkagi rahulolematu ja mu suhted on sassis, kuid nüüd pole ka enam ühtegi häda, mida selles süüdistada. Kadunud on probleem, mille ümber koos tegutseti, kuhu oma viha suunati ja mis pani pereliikmed omavahel rääkima. Inimestelt ei saa midagi lihtsalt ära võtta, isegi kui see on probleem – tekib tühi koht ja aeg tuleb millegagi täita. Kui probleem hakkab lahenema, kandub pinge suhetesse ja tekkinud ärevus võib viia paarisuhte kriisi. Probleemiga tegeledes tuleb samal ajal õppida, kuidas muutus kogu pere toimimist mõjutab, kuidas saada hakkama suhtes tekkivate keeruliste emotsioonidega ja siiski üksteist välja kannatada. Pärast probleemi peaks inimesi koos hoidma omavaheline suhe, mis peab olema selleks piisavalt talutav ja lähedane. Vastasel juhul otsitakse vana turvalist olukorda ja peret hoiab jälle koos mõni uus probleem. See on põhjus, miks meie sirgjoonelised teenused ei tööta: need ei mõjuta suhteid, millest tingituna on probleemid alguse saanud, ega tegele suhteraskustega, mis tekivad “päris asja” lahendades.

Probleemi ja peresuhete seost on inimestel endil raske näha, veel raskem tunnistada. Meid oleks nagu süüdi mõistetud hädade eest, mille pärast me niigi kannatame, tunneme ennast lapsevanema või partneri rollis läbikukkununa, kuigi soovime parimat, pingutame kõvasti ja oleme juba väsinud jamadega tegelemisest. Tegelikult ei ole selles keegi süüdi. Nii nagu lapsed on mõjutatud meist, oleme omakorda mõjutatud enda vanematest ja nõnda edasi. See on üks lõputu süsteem, kus on oma mustrid ja kordused, õnnestumised ja õnnetused.

Probleemi ja peresuhete seost on inimestel endil raske näha, veel raskem tunnistada. Meid oleks nagu süüdi mõistetud hädade eest, mille pärast me niigi kannatame, tunneme ennast lapsevanema või partneri rollis läbikukkununa, kuigi soovime parimat.

Peretöö on sotsiaalteenuste võtmeküsimus. Abivajaja ei saa ennast parandada, kui teda ümbritsevad suhted sellele kaasa ei aita. Sama loomulik on, et iga muutus tekitab hirmu ja perel on vastuseis: võtke lihtsalt probleem ära, aga mind ärge tulge muutma. Kuidas saab miski inimestega muutuda, kui inimesed ei muutu? Peresuhted probleemi ümber vajavad sama palju tähelepanu kui probleem ise, sest inimene on tervik. Mitte lihtsalt depressiivne, töötu või narkomaan – ikka tervik lähisuhete, vajaduste, kogemuste ja emotsioonidega.

Muutused ei saa toimuda kiirelt. Suhted ja toimetulekuviisid peres on kujunenud selliseks mõnikord põlvkondade jooksul. Pole mõttekas oodata, et lahendused tuleksid kolme seansiga. Nõustamis- ja teraapiateenuseid peetakse tihti kalliks, kuid probleemide tagajärjed on oluliselt kulukamad, hõlmates ametnike tööaega, menetlustoiminguid, töölt puudumist, närvi- ja ajakulu, pingete tõttu tekkivad tervisehäireid, sõltuvusprobleeme hädaabi teenuseid ja muud seesugust.

Perenõustamist ei saa pakkuda iga nõustaja. Kui otsida e-abi, tuleb alati uurida, milliste põhimõtete alusel teenusepakkuja töötab ja milline on tema väljaõpe. Perenõustamine on sageli valesti mõistetud teenus: see ei ole kosjasobitamine, vaid töö peresuhetega, olenemata sellest, kas ollakse kooselus, lahutatud või üksik, kas mure puudutab elavaid või surnuid. Inimesed otsustavad ise, kas jätkavad oma abielu või mitte, perenõustaja ei pane kedagi paari ega päästa kellegi abielu. Ta aitab tegeleda suhete mõjuga pereliikmete vahel, et tekitada muutusi.

Tagasi üles