Ajakirjaniku e-etteütlus hindele neli miinus

Klassikaline etteütlus käib ikka paberi ja pliiatsiga ning ilma abivahenditeta, kuid ka e-etteütlused koguvad järjest rohkem populaarsust.

FOTO: Sander Ilvest

Sellel päeval, kui koolis komasid õpetati, ma vist puudusin. Suure ja väikese algustähega pole mul ka lood kõige paremad, sest nendega seotud reeglid muutuvad pidevalt, ja mis ei muutu, on, vähemalt mulle, arusaamatud. Seepärast ma natuke pabistasin.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vikerraadio emakeelepäeva e-etteütlust kirjutasin eile esimest korda elus, aga võõras see värk mulle pole, sest kiibitsejana olen varemgi osalenud ja üldjoontes teadsin, mis mind ootab. Tavaline kirjutamine on aga osa mu igapäevatööst ning pole ju suurt vahet, kas teksti loeb ette Kaja Kärner Vikerraadiost või näiteks Tapa vallavanem Riho Tell – kuuldu peab ühtmoodi vigadeta üles tähendama nii ühel kui ka teisel juhul.

Ise arvan end suhteliselt kirjaoskajaks inimeseks. Tean, et “obune” käib o-ga ja et maailma kõige pikem eestikeelne sõna võiks olla näiteks “ratastoolikorvpallimaailmameistrivõistlused”. Arvan – aga tõestamisega ei viitsi tegeleda ja võin eksida ka –, et eelmise sajandi lõpus võtsin esimesena kasutusele korvpallistatistilise mõiste “kolmikduubel”, sest kole tüütu oli kirjutada väljendeid double-double ja triple-double. Nimelt nõudsid korrektorid, et need sõnad läheksid lehte kursiivis, kuid normaalseid tekstiprogramme polnud veel leiutatud ja kaldkirja saavutamiseks tuli tippida rida koode, mis kogu aeg meelest maha läksid.

Tagasi üles