Juhtkiri: kaabud abordiõigusest
19. märts 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaminister Jüri Ratasel on olnud kiired ajad. Kõige muu kõrval on Ratasele laekunud erakordselt suur hulk pöördumisi. Juba möödunud nädalal tegid otsa lahti mitmelt poolt Eestist pärit noored aktiivsed inimesed, kes avaldasid muret selle pärast, mis saab Eesti riigi sise- ja välispoliitikast pärast seda, kui keskerakond lubab võimu ligi “mahlakate” väljaütlemistega konservatiivid.
Noorte murekirjadele järgnes kultuuriinimeste aktsioon “Kõigi Eesti”, millega tõmmatakse tähelepanu rahulolematusele praeguse poliitilise olukorraga. Vähem kui ööpäevaga liitus aktsiooniga pea kakskümmend tuhat inimest üle Eesti, nende hulgas hulk avaliku elu tegelasi.
Oma muret tuleviku pärast on avaldanud ettevõtjad, kes valutavad südant vaba tööjõu liikumise pärast peale EKRE võimuletulekut, viimase pöördumise sai Jüri Ratas aga Eesti naistearstidelt, kelle meelest ei ole vaja lahtisest uksest sisse murda ehk koalitsiooni tasemel arutada naiste abordiõiguse üle.
Selle asemel et rahulikult jätkata oma igapäevatööd, peavad näiteks naistearstid pühendama aega sellele, et tõestada juba tõestatut.
Kui palju sellised pöördumised Jüri Ratast mõjutavad, on raske ennustada. Vastasleeri kogenud poliitik Jürgen Ligi julges arvata, et paksu nahaga Ratasele on need kui hane selga vesi. Ajakirjanik Mihkel Raud oli telesaates “Kolmeraudne” aga lootusrikkam ning avaldas arvamust, et küllap Ratas välise surve all ühel hetkel murdub.
Tõde on aga see, et inimesed on mures, ning selle asemel et rahulikult jätkata oma igapäevatööd, peavad näiteks naistearstid pühendama aega sellele, et tõestada juba tõestatut: Eestis on abortide arv aastate jooksul pidevalt vähenenud ning ka raseduse katkestamist kaaluvatele naistele pakutav nõustamisteenus on praegu täiesti toimiv, ja see ei ole konservatiivide hiilgav töövõit, nagu seda esitleda püütakse.
Ja siis on veel mures täiesti tavalised inimesed, kes kardavad eelkõige selle pärast, millises Eestis peavad tulevikus elama nende lapsed. Martin Helme ütles juba välja: kellele ei meeldi, võib alati kohvri pakkida ja Kanadasse sõita. EKRE loodab, et Soomest ehitamast tuleb tagasi suurem hulk inimesi, kui oma vabaduste piiramise tõttu kodumaa tolmu jalgelt pühib. Sellega on sõnum selge: kodumaal on oodatud kaasamõtlejad, teisitiarvajad aga asutagu end minema.