Repliik: värv(id) pilvedes

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kui hilisõhtul ülikoolilinnast naasin, oli taevas hele-helesinine. Viiv veel – ja taevasse oleks keegi justkui tina valanud.

Tasahilju värvus see tumedaks ... Siis tõmbas lennukisaba taevasse juti, jagades laotuse justkui kaheks. See jälg on alati olnud sümbol, vabaduse tähis. Sel õhtul iseäranis, sest tulin vaatamast ooperit inimestest. Riigist. Kestmise väest.

Sellest, kuidas vabadusest unistatakse, seda ihatakse ja luuakse, kuid lõpuks ikkagi minnakse. Mõtlesin hetketi, et kasvatame oma lapsi heas usus, oma parima äranägemise järgi Eestit armastama. Ometi ei tea me kunagi, kas nad tulevikus tahavad elada Maarjamaal või marjamaal.