Lõppev aasta on kauaaegsele õpetajale, korvpallitreenerile, tantsu- ja varieteeõpetajale Erki Õunale maagiline – veebruaris täitus 40 aastat õpetajana töötamist, eelmisel reedel tähistas korüfee oma 60 aasta juubelit.
Intervjuu: Erki Õun: õpetajaks ei õpita, vaid sünnitakse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milliseid elufilosoofilisi järeldusi võite selle sümboolse aasta puhul teha?
Kui olin 20aastane peotantsija, siis kirjutati minust lehes, terve külg. Pealkirjaks oli, et tippu jõudmiseks on vaja annet ja tohutult tööd. See neid möödunud aastaid iseloomustabki.
Neist neljast – korvpall, tantsimine, õpetamine ja varietee – on nüüdseks alles jäänud vaid õpetamine?
Tervislikel põhjustel jah. Kui jalad vastu peavad, siis saan oma sünnipäeval kaks tantsu teha. Võistlustantsu lõpetasin tänavuse aasta esimesest septembrist, sest mis treener see on, kes tantsu ette näidata ei saa. Varieteega on üsna sarnaselt – viimane varieteeetendus oli möödunud aasta vanaaastaõhtul Tapa kultuurikojas ja põhietendus ka Nelijärve puhkekülas. Mõlemal etendusel tegin veel ise kaasa.
Korvpalliga lõpetasin natuke varem. Eks üsna keeruline oli tol ajal sellises väikeses kohas nagu Haljala võidelda Tallinna ja Tartuga. Andsin endast väga palju, aga tagasi ei tulnud suurt midagi, see tõmbas motivatsiooni kõvasti alla. Minu viimane poiss, kellega natuke tegelesin, oli Rain Veidemann, kes omal ajal väikese poisina koos oma õega trenni tuli.
Alad, millega olete tegelenud, on oma olemuselt üsna erinevad. Millest selline huvide mitmekesisus?
Pean ennast selles mõttes maa soolaks, et olen tõesti tahtnud ja viitsinud rabeleda väga erinevates valdkondades. See on ka maakohtade eelis, väikestes asulates, nagu Haljala või Kadrina, on see võimalik, et üks inimene teeb korvpalli, õpetab matemaatikat, juhendab peotantsu ja liikumisrühmi rahvamajades. Tallinnas sel moel läbi ei lööks, seal peab tegema ühte ala ja nii, et veri kõrvust väljas, siis oled edukas. Mina sedasi ei suudaks.
Ma ei suutnud noorena otsustada, mis on see õige ala, millega ma tahaks tegeleda. Haljala oli minu jaoks ideaalne koht, kus oli võimalik kõigega tegeleda. Mul olid suurepärased korvpallipoisid, tantsuturniirid toimusid ja kõik töötas väga hästi. Muidugi, eks tunnustusest jäi jällegi puudu, lootsin, et mainitakse kas või aasta tegija tasemel, aga seda ei juhtunud. Ürituste lõpus küll tänati ja öeldi aitäh, et tegid. Peotantsu tegin lisaks Haljalale Kundas, Väike-Maarjas, Rakkes, Tapal, Kadrinas, Rakveres, Simunas. Olen tantsu igale poole viinud.
Hetkel õpetate Rakvere eragümnaasiumis. Kus te oma õpetajateed alustasite?
Matemaatikaõpetaja olin Tallinnas 32. keskkoolis, samal ajal õppisid seal näiteks Andrus Vaarik ja Andrus Kivirähk.
Õpilane, kellega kõvasti vaeva nägin, oli Laine Mägi, kes reaalainetes ei tahtnud hästi edasi jõuda. Sellest koolist võtsin ta ka oma väikesesse varieteerühma ja hiljem peotantsu tantsima, sealt edasi, täiesti kogemata, sai ta tantsima varieteesse Tallinn, ja kui ma ei eksi, siis praktiliselt käekõrval viisin ta ka lavakunstikooli sisseastumiskatsetele. Klassijuhataja olin Jaan Ehlvestile.
Mis on teie väärtus õpetajana?
Ma ei ole väga matemaatika patrioot, aga mulle meeldib seda ainet õpetada. Näiteks ajalugu saavad õpilased raamatutest või televiisorist, bioloogiat võib dokumentaalfilmidest vaadata. Aga matemaatikat ei saa kuskilt mujalt kui tundidest. Sellest ei räägi ema-isa omavahel kodus ja sellekohaseid saateid ei tule telekast. Õpilane tuleb tundi ja siis olen mina see, kes räägib talle matemaatikast.
Ma püüan matemaatika puhul õpilastele põhimõtted selgeks teha. Millest mingi osa räägib, mis seal öeldud on ja mida peaks teadma. Minu jaoks ei ole oluline ülesannetes urgitsemine. Matemaatika on trenn ajule.
Kui küsitakse, miks peab ühte või teist asja matemaatikas õppima, siis ma küsiks vastu, miks on vaja kangi või hantlit tõsta. Selleks, et muskel areneks, juhuks, kui on vaja kellelegi vastu hambaid panna, siis on ka midagi kasutada. Matemaatikaga on sama lugu. Kui tuleb elus mingi raske probleem, siis oskab inimene maha istuda ja mõelda.
Algklassides õpitakse luuletusi pähe, et aju areneks, edasi õpetatakse jutustama, siis tuleb juba ise teksti produtseerida ja kirjandeid kirjutada. Selleks, et elus hakkama saada, tuleb osata mõelda ja seda ma õpilastele selgeks teha püüangi.
Miks otsustasite just matemaatika kasuks? Miks mitte õpetada kehalist kasvatust?
Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetades oli mul selge ainult see, et tahan saada õpetajaks. Õpetajaks ei õpita, vaid sünnitakse. Lõpetasin küll matemaatika eriklassi, kuid seda, et tahaksin saada just matemaatikaõpetajaks, ma esialgu ei teadnud. Otsustasin puhtalt selle põhjal, mis tundus tol hetkel südamelähedane.
Mis juhatas teid korvpalli ja tantsu juurde?
Korvpalli läksin õe järgi mängima, eks vanemad õed-vennad ikka mõjutavad. Aga tantsu leidsin ise. Esmalt Salme ja Ott Valgemäe Kuljuse noorterühmas, sealt edasi tuli võistlustants.
Paar aastat õppisin ka balletikoolis, see käis küll suure nutuga. Mul ei ole muusikalist kuulmist ja ma ei suutnud klaverit mängida. Ei ole võimalik saada heaks balletitantsijaks, kui ei oska klaverit mängida. Siis jäigi alles ainult võistlustants, kus tuli edu suure töö tulemusena.
Algusest edasi saamine oli väga vaevaline. D-klassist C-klassi edasipääsemine võttis aega, treeneriks oli tookord Ants Tael, siis ta suutis lavalt alla öelda, et isegi Erki Õun vahetas võistlusklassi. Sealt edasi läks juba libedamalt, aasta ja tiitel, aasta ja tiitel.
Mis on teie seniseid valikuid kõige enam mõjutanud?
Ma usun headust, kurjust ja saatust. Inimene sünnib siia mingi missiooniga, mitte igaks juhuks. Seda missiooni tuleb täita ja kui sellega hakkama ei saa, järgneb karistus.
Oma elu saab teha kas paremaks või halvemaks, aga saatus on ette määratud. Olen üle elanud õnnetuse ja selle tagajärjel praktiliselt surnud olnud. Arvan, et jäin ellu, kuna minu aeg veel ei olnud. Mul oli missioon täita ja ma püüan seda praegu, hambad ristis, ka teha.
Kas 40 aasta jooksul on koolis toimunud väga suuri muutusi?
Kohutavalt palju. Eesti haridussüsteem oli väga hea ja tugev. Ma ei saa aru, miks me peame kogu aeg vaatama seda, mida tehakse mujal: Soomes, Inglismaal, Ameerikas. Seal täristatakse juba automaatidega, ma ei tea, kas me tahame ka sinna jõuda.
Meil oli normaalne süsteem ja miks ei võiks me oma rahvuslikke tugevusi ise edasi arendada. Pole ju kindelgi, kas teised on meist paremad. Varem oli normaalne, et õpilane pidi vahetunni ajal väljas olema ja liikuma. See on ju inimlik, kui ta on 45 minutit istunud.
Tänapäeval võivad õpilased klassis edasi istuda ja jäädagi sinna. Enam ei pea laps vahetunniks klassist lahkuma, kuigi Soomes ja Saksamaal peab vahetunniks suisa õue minema. Aga meie ei saa õue saata, ta ju külmetab seal, jääb haigeks. Kõige hullem, et hakkab vahetuma õpilase ja õpetaja roll.
Mind pani juba direktori nägemine põlvedest värisema. Õpetaja oli see, kes oli vanem ja haritud, ja õpilane pidi õppima temalt elu, mõtlema, kuidas käituda. Nüüd ütleb õpilane õpetajale, kuidas too käituma peab.
Kui tekib tüli õpetaja ja õpilase vahel ning see läheb suure kella külge, siis võidab alati õpilane.
Midagi tuleks ehk parandada?
Õpetamise kogu aur läheb nõrkadele õpilastele. Aga areng toimub selle pealt, et ellu jäävad tugevad ja terved, nii on ka loomariigis. Mulle tundub, et areneme tagasi.
Põhimõte, et kui kõike ei jõua, õpi pool, tuleks ümber sõnastada. Kui kõike ei jõua, ole vähemalt viisakas. Kõik ei peagi olema hirmtargad, mõni võib lihtsalt hea ja viisakas olla.
Kool peab inimest eluks ette valmistama. Kas saab kujutada ette, et on juuksur, kes keerab rullid ainult pooltesse juustesse? Või et aknapanija teeb ainult poole tööst? Aga 12 aastat me õpetame inimestele, et saab ainult poole tööst ära teha.
Samuti järelevastamisega. Kool annab õpilastele signaali, et esimesel korral võib töö halvasti teha. Aga edasises elus nii ei ole. Kirurg ei saa esimesel korral operatsiooniga ebaõnnestuda ja kahe nädala pärast uuesti teha.