Kodulugu: Õpetajate seminar oli karm kool

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osa seminari õpetajatest 1913. aastal tsaaripere valvsa pilgu all. Vasakult esimene on nooruke Ernst Rosenberg, vasakult neljas aga kooli direktor Aleksandr Orlovski. Alumisel pildil on Rakvere õpetajate seminari hoonetekompleks pärast selle valmimist.
Osa seminari õpetajatest 1913. aastal tsaaripere valvsa pilgu all. Vasakult esimene on nooruke Ernst Rosenberg, vasakult neljas aga kooli direktor Aleksandr Orlovski. Alumisel pildil on Rakvere õpetajate seminari hoonetekompleks pärast selle valmimist. Foto: SA Virumaa Muuseumid

Möödunud sajandi esimesel poolel tuntuks saanud Rakvere õpetajate seminar (RÕS), mille avamisest möödub järgmisel sügisel sada aastat, oli nii vajalik kooliinimeste ettevalmistaja, omapärase seminarivaimu kujundaja ja edasiarendaja kui ka tõeline rahvavalgustaja.


Seminari avamine Rakveres oli paljuski juhus, sest tegelikult püsis haridusministeerium kindlalt mõtte juures avada kool Narvas Joaorus, kuid seal ei leitud õppetöö alustamiseks sobivaid ruume. Ka ei olnud Kreenholmi direktsioon nõus eraldama maad ehitiste rajamiseks.
Rakvere linnavalitsus oli lubanud seminari tarvis tasuta eraldada neli tiinu maad (veidi üle nelja hektari). Seminari direktoriks määratud Aleksandr Orlovski peatus Rakveres ja talle meeldis siin. Ta leidis Tartu tänavast Stroinovski majast sobivad ruumid ning õppetööd alustati 23. oktoobril 1912.


Algselt kandiski kool nime Johimstalskaja utšitelskaja seminarija ehk Joaoru õpetajate seminar.
Oma maja ehitustööd hakkasid pihta 1913. aasta sügisel. Nurgakivi uuele õppeasutusele pandi 22. mail 1914, sama aasta 1. augustiks oli peahoone valmis ja algasid sisetööd ning jätkus kõrvalhoonete ehitamine. Kogu kompleks valmis 1915. aasta sügiseks.


RÕSi vilistlased on oma mõtteid-mälestusi aeg-ajalt siin-seal avaldanud, regulaarsetel kokkutulekutel oma õpetajaid meenutanud, kuid seminari kõige vanem periood ehk venekeelne ja -meelne seminar aastatel 1912-1918 oma eesti rahvale kaugete juhtidega on vajunud unustusehõlma.
Seminari juhatamine oli antud tublidele majandusinimestele, kellest aga polnud sageli pedagooge.
Jaan Rammo, kes lõpetas seminari 1917, meenutas aastaid hiljem, et rohkem kui pooled õpetajatest olid venelased ning nende suhtumine eestlastest õpilastesse oli üleolev.


Eriti direktor Orlovski oli igal võimalusel rõhutanud, et eestlased õpivad seminaris vaid tema, direktori armust ning et tema on see, kes keelab õpilastel eesti keele rääkimise.
“Mina olen siis tsaar ja jumal, mind teie arvamused ei huvita,” rõhutanud ta korduvalt.
Tõepoolest, kooli juhtimine viitas sellele, et avatud õppeasutusest pidi saama venestamispoliitika elluviija. Kool oli mõeldud õigeusklikele, luterlasi vastu võtta ei lubatud.
Hiljem pidi direktor oma seisukohti vastuvõetavate suhtes korrigeerima ja I lennu lõpetajate hulgas oli 21 eestlast.
Samal ajal sai aga ajaloo- ja geograafiaõpetaja Bernadski õpilaste lemmikuks, kes poistega väljaspool õppetunde vesteldes julges puudutada revolutsioonikevadel põletavaid päevaprobleeme, tehes seda põhjalikult, erapooletult, sallivalt. Oli arutatud ka eestlusega seotud küsimusi.


Aastatel 1912-1918 saatis seminar ellu 68 lõpetajat: 40 eestlast ja 28 vene rahvusest noort, kellest suur osa asus seminaris omandatut Eestimaa paljudes koolides, aga ka ühiskondlikus elus ellu viima.
Tuntumatest lõpetajatest võib esile tuua hilisema kunstniku Märt Laarmani, kauaaegse koolimehe Voldemar Raua, õpetaja ja ühiskonnategelase Nigol Andreseni, Tartu kunstikooli asutaja Aleksander Remmeli.
Märt Laarman ja tema koolivend Arnold Akberg olid need vahvad noormehed, kellele õpetaja Karl Friedrich Schnell (Merilaid) usaldas keisri pildi maalimise ühes kullavärvis särava altariga ja pühakute piltidega aula-kiriku tarvis. Portree oli saanud eriti uhke, kui kohale toodi Peterburist ostetud kuldnikerdustega raam.


Uusi tegijaid ning eestikeelsete koolide eest võitlejaid tuli järjest juurde, seda eriti siis, kui 1917. aasta sügisel algasid eeltööd emakeelse õpetuse sisseviimiseks ka kroonugümnaasiumisse, kui hakati aru saama, et on aeg, mil hakkab täituma rahva ammune unistus üldisest emakeelsest alg- ja keskkoolist.
Aga tuli tagasilöök: 1917. a sügisel hakkas võimude tegevus takistama eesti keele ja eestimeelsuse kiiret edenemist. Ja kui algas Saksa okupatsioon, muutus võimude tegevus koolide edasisele käekäigule suuresti ohtlikuks.


Kui linna saabusid esimesed väesalgad, andis RÕSi direktor Akontšenkov komandantuuri nõudmisel seminari võtmed sõjaväele. Juba järgmisel päeval ilmusid seminarihoonete ustele sildid kirjaga “Saksa riigi varandus”. Kooli vara, mis kõlbas, läks sõjaväele, mis majja jäi (õppevahendid, raamatud, tööriistad), seda müütasid saksa sõdurid Rakvere turul.
Neil aastail (1913-1918) oli RÕSi üks eestimeelsemaid õpetajaid Ernst Rosenberg (aastast 1935 Raatma), seminari muusikaelu juht, klassivälise töö innustunud suunaja.


Sageli laulsid RÕSi koorid ning mängisid orkestrid ka linna pidulikel koosolemistel. Tänu temale said Virumaa koolid endale muusikaõpetajad, kes suutsid lapsi noodist laulma õpetada, oskasid tundides rakendada do-mi-sol-süsteemi, arendada rütmitunnet ja kooslaulmise oskust.
Ka õpetas Rosenberg igasuguse tasuta eesti keelt, mis oli seminari kolme esimese klassi tunnikavas vabatahtlik aine.
RÕSi lõpetanud Toomas Takjas rääkis sageli sellest, millised seigad koolielust ikka ja jälle silme ette tulevad. Vaimustusega kõneles ta kooli kirjanduslikest ettevõtmistest, sellest, et armastuse raamatute vastu süstis temasse Ernst Rosenberg ja ka hilisemad kirjandusõpetajad.


Tänu neile jõudsid noorteni raamatud, mida hariduselu juhid õpilaste lugemislaual hea meelega ei näinud. Aga õhtustel videvikutundidel loeti meeleldi Andrus Saali, Eduard Bornhöhe ja Eduard Vilde uuemaid jutustusi, lugu peeti ka Virumaa mehe Jakob Liivi ja tema venna Juhani luulest.


Kõike eespool kirja pandut arvestades kasvas õppe- ja kasvatustööst välja koolivaim, mis seminari traditsioonide kandjana vajutas pitseri kasvandike maailmavaatele ja edaspidise elutee kujunemisele.
1918. aastal sai Ernst Rosenbergist Viru maavalitsuse haridusosakonna (hiljem koolivalitsus) juhataja. Selleks ajaks oli ta kindlate tõekspidamistega ning laia silmaringiga hariduselu juht.
Ta kõneles korduvalt, et peamine ülesanne on kasvatada inimesi, kes oskaksid väärtusi ajale vastavalt ümber hinnata, inimesi, kellel on teadlikult välja kujunenud maailmavaade,
“See on meie koolide tähtsamaid ülesandeid, see on meie õpetajatepere esmane, õilis ülesanne,” kirjutas Ernst Rosenberg.
Ernst Rosenberg-Raatma täitis maa­konna haridusjuhi vastutusrikast koormat kohusetundlikult kuni 1940. aastani.


Rakvere gümnaasiumi ajalooõpetaja Juhan Tork nimetas õpetaja Rosenbergi “eestluse eluüdiks”, Jaan Rammo aga seminarivaimu alahoidjaks ning seminari “karmiks kooliks eestlastest õpilastele”.
RÕSi kunstiõpetaja Arnold Vihve­lin, kes nimetas õpetaja Rosenbergi vahemeheks rahva ja kunsti vahel, jäädvustas oma kaasvõitleja lõuendile, mis pandi üles Rakvere teatri jalutusruumi, kust see aga seoses 1940. aasta sündmustega kadus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles