Kohustuslik helkur peegeldab arusaama

, Ida prefektuuri korrakaitsebüroo juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Tammiste.
Tarmo Tammiste. Foto: Erakogu

Viimasel ajal on helkur andnud meile kõigile palju kõneainet, kuid loodan siiralt, et helkurist rääkimine ei ole tingitud pelgalt sellekohasest seadusesätte muudatusest, vaid ikkagi suhtumise ja arusaama muutusest.


Suhtumise ja arusaama all pean eelkõige silmas mõistmist, et selle väikese detaili kandmine on vajalik.
Vähemasti loodan, et inimesed on hakanud helkurit hindama, sest seda ei ole pidanud just kuigi kaua sihipäraselt kandma.

Alles 1987. aastal tuli meie liiklusregulatsioonidesse sisse mõiste “helkur” ja ka ainult soovitusena kanda seda maanteedel. Helkuri ühe vormidest ehk pehme helkuri patentis 2000. aastal Virumaal sündinud neiu, kes sai sellega Eesti esimeseks õpilasest leiutajaks, sealhulgas ka noorimaks. Sama neiu registreeris kõigest kaks aastat hiljem oma esimese ettevõtte, mille põhitegevuseks eespool mainitud helkuri tootmine.

Sattusin hiljuti vaatama saadet “Täna võib,” mille käigus testiti helkureid. Minu ja tõenäoliselt paljude rõõmuks oli vastukaja teemakäsitlusele positiivne ka saadet jälginud kommenteerijate seas. Tooksin siinkohal välja mõne kommentaari.

“Minu autos rippus peegli küljes ilus naerunäoga helkur. Sügispimeduses sõitsin mööda jalakäijast, kes oli tumedates rõivastes, helkurit tal ei olnud. Märkasin teda teeservas viimasel hetkel. Peatasin auto ja kinkisin autos rippunud helkuri sellele noorele naisele. Selgus, et tal oli helkur jäänud teise jope külge, ning ta oli väga õnnelik tähelepaneliku ja sõbraliku suhtumise eest.”

“Elades linnas tuledesäras, ei saanud algul arugi, kui vajalik helkur on, enne kui autoga (kaassõitjana) maanteel sõitsin. Olen küll juhiloata, ehk seepärast oligi minu ehmatus suurem, mõistes, et isegi heledad riided pimeduses ei päästa. Kuna mu ema käib bussiga maale tööle, ostsin talle kohe puntra helkureid, et kõik mantlid/joped omale sära saaksid.”
“Meil oli koju juba umbes 30 helkurit kogunenud. Saime aru, et meil ei ole neid nii palju vaja, ja siis ma kinkisin neid oma sõpradele, kellel ei olnud helkurit küljes. Käskisin neil see kohe külge panna, kuna nende kõigi elud on mulle ja mu perele väga tähtsad. Loodan, et nad räägivad ka oma sõpradele, kui vajalik on kanda helkurit!”

Helkuri peamine ülesanne on peegeldada valgust, anda tagasisidet, et siin ma olen, ole hea ja arvesta minuga. Just nii lihtne ongi helkuri töö põhimõte.

Korralik helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130-150 meetri kauguselt. Ideaalsete teeolude puhul on 90 km tunnikiirusega sõitva sõiduki peatumisteekond 70 meetrit, mistõttu jääb helkuri kasutamise korral sõidukijuhile piisavalt aega jalakäijat märgata ja vajadusel reageerida.

Tänavu oleme jaganud Virumaal pea 18 000 helkurit, mis on ju üsna suur arv, pisut rohkem kui Sillamäel või Rakveres elanikke.

Samas Virumaa mõistes moodustab see vähem kui 8% elanikkonnast, ja, olgem ausad, seda viimast arvu toetab ka liikluspilt, mis näitab meile viimases kvartalis sagenenud liiklusõnnetusi helkurita jalakäijate seas. Kahjuks on helkurita jalakäija ühes õnnetuses ka hukkunud.

Kindlasti on paljud kimpus jõulukingi ideedega, seetõttu kutsub Virumaa politsei iga virumaalast ning head ettevõtjat näitama üles heatahtlikkust sõprade ja kolleegide vastu, kinkides neile helkuri.

Aita muuta linn helkivaks ja anna põhjust muuta inimeste arusaamu.

  Terve linn on täitsa pime,
  see ei ole jõuluime.
  Päkapikud tublid poisid,
  ikka laste juures käisid.
  Kuigi, mind nad pimestasid,
  sest helkurvestid helendasid.

Helkivat jõuluaega meile kõigile.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles