Juhtkiri: miljon siin ja miljon seal

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Ei ole vist eestlast, keda poleks liigutanud rasket haigust põdeva pisikese tüdruku lugu. Ravi, ainus, mis perele lootust annab, maksab enam kui kaks miljonit eurot.

Kujutagem seda olukorda ette: teadmine, et muud teed ei ole ning et elu püsimine sõltub annetajate lahkusest. Lahkust annetajatel on, sent sendi haaval, kuid vajamineva summa saab see Eesti perekond ilmselt kokku. Tulgu veel keegi ütlema, et eestlased ei hoia kokku. Tulgu veel keegi ütlema, et eestlase lemmiktoiduks on teine eestlane.

Siis aga tuleb uudis, mis kõikidele nendele suure südamega inimestele otsekui näkku sülitab. Homme koguneb valitsus, arutamaks kultuuriministeeriumi edastatud taotlust katta Christopher Nolani filmivõtetega seotud kulud viie miljoni euro ulatuses. Tegemist on Eesti filmi sihtasutuse juures tegutseva tagasimaksefondi Film Estonia meetmega, mille kohaselt makstakse filmitootjale tagasi 30 protsenti Eestis tehtavatest kuludest. Kõik on ju JOKK, aga karjuv ebaõiglus nende kahe olukorra vahel ei muutu sellest väiksemaks.

Raha ei ole maailmast ära kadunud, kuid selle jagunemine inimeste, ürituste ja elu või surma vahel on kõike muud kui õiglane. Mõistame, et kaks miljonit on suur summa, ja igaüks annetab piskustki, et päästa väikese tüdruku elu. Aitame, sest lapse elu päästmine on oluline. Aga lapsi, kes abi vajaksid, aga kelle vanemail pole söakust küsida, on kardetavasti rohkem kui üks ...

Nolani filmiga kaasnev kära on ajanud pildi segaseks. Ühelt poolt kõneldakse tohutust kasust ja Eestit Leeduga sarnaselt ootavatest lugematutest miljonitest, teisalt plaanitakse viiemiljonilist kulukatet. Kui saaks nüüd aru, kas raha tuleb pigem sisse või läheb välja.

Raha ei ole maailmast ära kadunud, kuid selle jagunemine inimeste, ürituste ja elu või surma vahel on kõike muud kui õiglane.

Teisiti pole lood Rakvereski. Ühest pajast leitakse mängleva kergusega suur summa saunafestivaliks, sest see on linna nii-öelda oma üritus. JOKK. Samas kutsutakse inimesi üles tooma linna põnevaid ideid, aga kui jutt jõuab rahani, siis toetuse taotlemisel võib selguda, et ei oldagi rambivalguseväärilised. Mida siis täpselt oodatakse? “Raha paneb rattad käima,” ütleb laulurida. “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil rahamaitse suus,” kõlab teine. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal.