Repliik: jalgpallihüsteeria

Inna Grünfeldt

FOTO: Meelis Meilbaum

Ma pole eriline jalgpallifänn, aga maailmameistrivõistlustele elan ometi innukalt kaasa. Nüansse ei taba, aga põnevust jagub. Kui ikka Luka Modrić väljakul ringi lendab ja trikitab, on emotsioonid raudselt laes.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Minusugusele jääb täiesti arusaamatuks Eesti jalgpalli ümber puhkenud hüsteeria. Nagu oleks kaotus Saksamaale olnud midagi ennekuulmatut. Kas tõesti keegi võis uskuda, et võidame? Tõsi, kaotus võinuks olla paari värava jagu väiksem, aga spordis (ja elus) juhtub hullematki.

Tagasihoidliku spordisõbra meelest ei anna öised pressikonverentsid ega Eesti meeste koondise treenerite tagasiastumine meie jalgpallile midagi juurde. Soov lahkuda võib olla küll auküsimus, aga kas selle soovi rahuldamine on ka parim otsus, on teine asi. Tean, et maailmameistrivõistlustel põrujate treenerid saavad enamasti sule sappa. Otsitakse uus ja loodetakse, et saab parem. Mõnikord saab. Mõnikord mitte.

Tagasi üles