Vaade: ajateenistus – kogemus eluks

Veiki Ojaperv.

FOTO: Vladislav Musakko

Ajateenistuses käimine oli ja on üks ägedamaid kogemusi minu elus, kuigi teenistuse ajal ma seda ei mõistnud. Vahest aasta-poolteist hiljem hakkasin aru saama, millise positiivse arengu ma inimesena ja eelkõige mehena läbi olen teinud. Julgen rohkem sõna võtta, ei pöördu kõige labasema probleemiga kohe kedagi tüütama, katsun enne ise lahenduse leida – just nii, nagu seda pidi ajateenistuses tegema.

Alguses tekitas teenistus loomulikult ärevust ja oli võõras. Ühel hetkel viidi mind soojast Tartu korterist kuskile metsa alla külmetama ning keset päeva laisklemise asemel pidin relva hooldama. Justnimelt see laisklemine on paljudel minuvanustel noortel meestel tavapärane ajaviide. Probleemide lahendamine laagris ning füüsiline koormus juurisid minust ja mu saatusekaaslastest selle kombe lihtsalt välja. Õppisin oma aega palju paremini kavandama, sest kaitseväes on alati kuhugi kiire ja ajapuudus vaevab pidevalt.

Kaitseväest leidsin sõbrad, kes jäävad mulle kogu eluks. Öeldakse, et stressirohked situatsioonid ja inimesed, kellega neis koos oldud, jäävad paremini meelde, kuna aju töötab nendes kiiremini. Kaitseväes oli ärevaid momente palju.

Ajateenistuses omandas meeskonnatöö mõiste minu jaoks aga täiesti uue mõõtme: kett on täpselt nii tugev, kui on selle nõrgim lüli.

Olen end alati pidanud seltskondlikuks tüübiks ja hindan tiimitööd kõrgelt. Ajateenistuses omandas meeskonnatöö mõiste minu jaoks aga täiesti uue mõõtme: kett on täpselt nii tugev, kui vastupidav on selle nõrgim lüli. Kui rühmakaaslane koti raskuse tõttu enam jalgu alla ei võtnud, jaotasime koti sisu ülejäänud meeste vahel ära. Järgmisel rännakul aitas hädasolnu vastutasuks teisi.

Nägin mehi oma kookonist välja tulemas. Need, kes olid teenistuse alguses hallid hiired ja ei julgenud sõna võtta, olid pärast kõige häälekamad. Üks minu rühmakaaslane, seersant Rannaste (tervitused siinkohal!), oli alguses üks suuremaid kraaklejaid ja laiskvorste. Tegi kõik endast oleneva, et oma koormust vähendada. Teenistuse lõpuks oli poisikesest saanud mees, kes muideks tegevteenistusse ka edasi jäi.

Niisiis leian, et ajateenistus on äärmiselt vajalik kogemus. Ühiskonnas on üha rohkem niinimetatud lumehelbekesi ning kaitsevägi on parim koht õpitud abituse küüsist vabaneda.

Tagasi üles