Rännakul poisist meheks on kibe maik

Stevie ja Ray. Foto: Internet

“Mid90s” 2019 režissöör Jonah Hill

Mis tunne on kasvada poisist meheks? Äsja kinodesse jõudnud filmi “Mid90s” režissöör Jonah Hill vastab napilt: “Valus.”

1990. aastate Los Angeleses juhtuva loo keskmes on Stevie, 13-aastane poiss, kel pole kodus kõik parimas korras: emal on tegemist oma suhtemuredega, vanem vend Ian klobib nooremat mõnuga. Aga nagu ta ühel päeval oma eeskujult Raylt, mustanahaliselt, asjalikult, heatahtlikult rula­profiks pürgijalt, kuuleb, on teistel kodus asjad palju hullemad.

Rulasõitu on peidetud vaesus, vägivald ja kurjus. Seal see lendub ja ununeb. Rulast saab ka Stevie unistus, õnn ja elu. Rula kaudu saab ta uued sõbrad, temast vanemad ja igas mõttes kogenumad. Ja Stevie ihkab, hullupööra ihkab nendesarnaseks saada. Ta teeb mis tahes. Ja feilib ja kukub ja saab väga haiget. “Poisid ikka kukuvad. Poisid saavad ikka haiget,” märgib filmi looja Hill. Aga mitte ehk alati nõnda.

Stevie, sa oled väga vales kohas, tahaks vaataja öelda. Ja noh ... Ei ole ju ka. Rula jalge all, sõbrad ümber. Päriselt ka, sõbrad, kes Steviest, kamba pisimast, hoolivad. Ray südame võitis Stevie ilmselt sel hetkel, kui Ray poisilt uuris, mis tema arvab, kas mustad ka päevitavad, ja pärast pikka vaikust küsis Stevie: “Mmm ... Kes need mustad on?”

Ette tuleb tegelikult ka eriti eemaletõukavaid hetki. Paigus, kus Stevie tõesti ei peaks olema, tegemas asju, mida ta tõesti ei peaks tegema. Ja Stevie ema lõikab enda arvates naksti! need suhtesidemed viimaks katki, kui ta laps purjuspäi koju ilmub. Kõik. Te hoiate mu pojast eemale. Kõik.

Kuid nii ei lähe. Ei, sest sõbrad on maailmas kõige tähtsamad. Ning see õnnetuse hõng, mis kogu aeg õhus oli heljunud, materialiseerub ühel õhtul katastroofiks. Samas aga: just nüüd saab vilksamisi näha ka filmi kõige liigutavamaid hetki. Ian oma mahlapurkidega. Poisid haigla fuajees tukkumas. Ja viimased kaadrid. Seda kõike tahate te näha.