Kolumn: pajatamis­festival

URMAS NÕMMIK Foto: Kristjan Teedema

Töise suve ajal oli paar hetke elu üle järele mõtelda. Oma erialast tulenevalt mõtlesin järele pikas perspektiivis, nii umbes kolme tuhande aastases mõõtkavas. Näiteks sai mulle selgeks, et traditsiooniline peremudel on läbi aegade olnud suurpere, mitte tuumikpere nagu praegu. Elada päriselt traditsiooniliselt tähendaks elada kolm-neli põlvkonda koos, harida ühiselt maad ning jagada külarahvaga aja- ja materiaalset ressurssi. Aga sellest mõni teine kord.

Mu mõtlemisi soodustas sel suvel raamat Ameerika tšerokii põlisrahva jutustamiskultuurist. Christopher B. Teutoni koostatud ja kirjutatud ning teenitult auhindu võitnud “Kilpkonnasaare Luiskajate Klubi tšerokii jutustused” on omapärase ülesehitusega raamat neljast jutuvestjast, kel autor laseb vabalt pajatada ning kellega koos ta hiljem ka raamatu kokku paneb. Lisaks sellele, et nad vestavad lugusid, mille juured ulatuvad mitmesaja, mõnikord mitme tuhande aasta taha, leiavad nad ka enda elust värskelt jutustamisväärset. Kõik läbisegi.

Raamat mõtiskleb palju meie kaasaja ja traditsioonide teemal. Varjamatult õnnestub autoritel näitlikustada tõsiasja, et jutustamine on olulisimaid sambaid, millele toetub Ameerika põlisrahvaste olemus ja kultuur. Aga sealt kaugelt on imelihtne tulla ka tagasi meie kodusele maakamarale. Tänapäevase turumajanduse ja informatsioonitulva keskelt välja astudes tuleb järsku meelde, et Eesti pajatamiskultuur on olnud vägagi eesrindlik.