Nädala kaja: sõda algas homme

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Ta tuli mustvalgena. Suured ja kõnekad silmad. Käed. Pilgus, millega Anu Lamp meile otsa vaatas, oli valu. Vaatas nii, nagu ainult tema oskab. See pilk läbi ekraani on mul surmatunnini meeles.

Olin kümneaastane tüdrukutirts, kui nägin telelavastust, mis rääkis sõjast. Selles oli õudu, mis tungis ühtäkki rahuaegsesse lapsepõlve. Tuntud näitlejanna Anu jutustas väikesele Anule kangelastest, põlvkonnast, kes läks rindele. Saatustest. Inimestest. Sõjast. Mis algas homme. Vaenutegevus, kus tuleks võita kõik, mis võita võiks, on alguse saanud juba eile, ehkki lahti läheb homme.

Sel nädalal saabus Tapale sadu reservväelasi, et näidata enda kaitsevalmidust. Okkale kogunes mitme päeva jooksul 2200 meest-naist. Pataljon on lahinguvalmis, ütles leitnant Marko Mei. Kõrged sõjaväelased teavitasid kui üks mees, et vahetu julgeolekuoht puudub. Niimoodi harjutatakse Eesti kaitsmist. Usu seda, mida usud!

Kui tõsiselt me sõjasse puutuvat võtame? Eesti eest võidelnud ja hukkunud meeste nimesid oleme meediast lugenud, kuskil eemal toimuvaid sõjaõudusi näeme filmilindilt. Militaarteemast läbi imbunud meeste maailm on saanud teise mõõtme, sest sisaldab pehmeid võitluseid. Seekordsel Okkal oli paiguti ka kaunis, ent kummaline toon.

Vaenutegevus, kus tuleks võita kõik, mis võita võiks, on alguse saanud juba eile, ehkki lahti läheb homme.

Kui õppusele saabus ema kahekuuse lapsega, sai temast justkui eeskuju. Pilajad viskasid nalja, kuidas väike inimene saab igal oma sünnipäeval meenutada, kuidas käis paarikuusena õppusel. Sõjas aga ei saa olla naljalugusid. Ega harmoonilist lõppu. Sõjas midagi ümber ei pööra.

Ometi. Mis saaks siis, kui täna olekski viimane rahupäev? Kuhu minna või kus olla? Tõmmelda või jääda paigale? Seda ... pole koolis õpetatud.

Kas sõnad “Eesti eest” tähendavad midagi ka poliitilisele eliidile või on mehisust üksnes kaitseväelastel ja kaitseliitlastel? Kui palju on seda söakust igaühes meist? Kas sõjaolukord ühendaks meid ... võitlema?

Kuigi sõda ei lõppe homme, on see juba ammu alanud. Sõda – see polegi enam ju see sõda, millest tekkis minu teadmine sõjast. Taplused on teistsugused, relvad teised.

Sõdu on ... palju. Kangelasi tuhandeid. Kes pidas sel nädalal lahingut koolistendil rippuvate sporditulemustega, kes võitles immigrantide lõputu voolu vastu. 24,4 protsenti elanikkonnast aga maadles vaesusriskiga. Elujäämise nimel.

Nagu on öelnud Doris Kareva: “Igaüks on ihuüksi sõjas. Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?” Vastus on igas inimsaatuses. Olgu sõda või rahu. Ra-hu.

Tagasi üles