Juhtkiri: kõrred ja konid loevad (5)

Postimees
Copy
Päeva karikatuur. 
Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Ilmselt teab igaüks, kes on öelnud, et tal on vaja nüüd kaalust alla võtta, kuid ei tee selleks oma elustiilis ühtegi muudatust, milline on tulemus: mitte midagi ei muutu. Igatahes mitte loodetud suunas. Sama kehtib võitluses kliimamuutustega.

Enam ei tohiks kedagi üllatada tõik, et kliimaprobleemid eksisteerivad ega kao iseenesest. Seda kinnitab ka värske Postimehe tellitud ja Kantar Emori tehtud küsitlus – lausa 70 protsenti vastanutest on valmis tegema kliimaprobleemide leevendamiseks midagi konkreetset. Näiteks vähendama kiirmoe või välismaise toidu tarbimist. Milleks ei olda aga sugugi valmis, on oma kulutuste suurendamine – näiteks rohelise elektri või maksude näol. Paraku on aga just viimased «ohverdused» need palju mõjusamad.​

Ühest küljest pole selles midagi üllatavat. Üldsõnalised lubadused «proovin vähem tarbida» on ju palju mugavamad ja näitavad pealtnäha samuti keskkonnast hoolimist. Kes ikka tahaks vabatahtlikult oma kukrut kergendada? Eriti veel olukorras, kus kliimaprobleemid meie igapäevaelu otseselt või nähtavalt ei puuduta. Paljudel tekib tõenäoliselt ka kahtlus, kas see lisaraha läheb üldse õigesse kohta. Ja mis siin salata, paljude jaoks pole tegu kaugeltki mitte mugavusvaliku, vaid paratamatusega – lõppude lõpuks ei ole osa meie seast kuigi jõukad ning lähtuvad tarbimisotsuste tegemisel eelkõige võimalustest, mitte kõrgetest aadetest.​

Selle taustal tekib paratamatult küsimus: kas me oleme silmakirjalikud või lihtsalt vaesed?​

Tõsi, ka tarbija hinnatundlikkus ei tee kliimaprobleeme olematuks ning rahakoti paksusest sõltumata nõuab keskkonnaprobleemidega võitlemine konkreetseid tegusid ja järeleandmisi. Seda nii riigi kui üksikisiku tasandil.​

Suured muutused algavad väikestest asjadest. Olgu selleks siis suitsukonide tänavale viskamisest hoidumine või kilekoti asemel riidest koti eelistamine. Hea näide on ka hiljutine plastjoogikõrte üksmeelne ärapõlgamine. Ükski neist valikutest pole tõlgendatav ka rikaste lõbuna.​

Selle taustal tekib paratamatult küsimus: kas me oleme silmakirjalikud või lihtsalt vaesed?​

Kuid kahtlemata tuleks joogikõrtest ja kilekottidest kaugemale vaadata. Teadupärast on suurim saastaja suurtööstus, kuid kellelegi peab seda kaupa ja energiat tootma. Mistõttu tuleb suurtelt ettevõtetelt nõuda kliimaprobleemidega arvestamist. Enamik Eesti ettevõtteid on selles vallas küll igati heal järjel, aga – mis siin salata – maailma mastaabis pisitillukesed. Samas ei kahanda see meie ettevõtluse võimet toimida eeskujuna ka maailma mastaabis.​

Pealegi puutume iga päev kokku suure hulga välismaal toodetud kaubaga. Just siin kulub tarbija teadlikkus igati ära, sest oma harjumustega saame me kõik turule signaali anda: mida ja kuidas toota.​

Jah, maailmas ei muutu iseenesest suurt midagi, kui miljon eestlast enam plastkõrsi ei kasuta, kuid selles ettevõtmises pole Eesti üksi ja kokkuvõttes on väikestel asjadel koos arvestav mõju. Mitte ainult turule, vaid ka neile, kes või mis seda turgu reguleerivad – ehk seadusandjale.​

Kommentaarid (5)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles