Repliik: kaks paika ja kahepaiksus

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Mu sõber pidi äsja jätma hüvasti oma vanaemaga. Mina jätsin omaga ammugi, varsti aastat kümme tagasi. Aga mõnikord rändab memm ikka minu juurde kummalisi radu pidi: unes ja meenutustes. Kahes paigas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eile tuli ta jälle. Laps kordas õpitut. Tarkusi konnadest. Ta palus, et räägiksin midagi krooksujatest. Mida veel, mõtlesin õlgu väristades. Siis aga meenus, kuidas suviti vanaema sabas heinamaal uitasin. Asjatasin niisama, segasin teisi. Mäletan, kuidas vanaema võttis konna pihku ja tahtis mulle näidata. Pelgasin konni hirmsasti. Muinasjuttudest teadsin, et suudeldud elukast võib saada peig. Siis hüppas konn vanaema peost maha ja mina panin jooksu.

Laps kihistas naerda. Küllap kujutles ema konna eest pagemas.

Tagasi üles