/nginx/o/2017/01/23/6273119t1h2517.jpg)
Kodulaenuvõtjate arv on Eestis kasvanud 150 000ni ja kokku on laenatud üle 97 miljardi krooni, mis on sama suur summa kui riigi aastane eelarve. Selge see, et võlg on võõra oma ja iga laenaja peab võetud laenu ise tagasi maksma kas siis kümne või kolmekümne aasta jooksul - nii nagu laenuleping ette näeb. Kui ei jaksa maksta, peab kodu maha müüma.
Oma kodust ilmajäämine on valusaim valik, pealegi ei pruugi see tänaste kinnisvarahindade juures tähendada, et pangalaen saab tasutud, rääkimata, et üle jääks vaheraha, mille eest odavam elukoht soetada.
Kirjelduse, mida ühe inimese jaoks tähendab kodu müümine, jätan hea lugeja fantaseerida, et mitte liiga emotsionaalseks minna. Mõnda peret ehk aitavad varutud säästud, mõnel juhul sõbrad ja sugulased. Aga kui neid õieti ei olegi või jääb neist väheks, peab
sotsiaaldemokraatide arvates riik appi tulema.
Kui inimesel on usku, et makseraskused on ajutised ja lähemal ajal õnnestub leida töö, mis lubab laenumakseid edasi tasuda - on loogiline käik püüda saada ajapikendust, ja siin saab riik sekkuda. Pangast on võimalik taotleda küll laenupuhkust, aga seda vaid põhiosamakse pealt, mis on tihti väiksem osa laenust esimestel aastatel.
Näiteks võib intress moodustada 5000kroonisest kuumaksest ligi 4000 krooni (25 aastaks võetud miljonilise laenu puhul). Riik saab sekkuda sihtasutuse KredEx kaudu, kes koostöös pankadega võib hädasolijaid aidata. See tähendab, et kui inimene jõuab pangaga kokkuleppele laenupuhkuse asjus, siis KredExi abiga on tal võimalik lisaks saada kuni aastaks intressipuhkust. Tegemist ei ole tagastamatu abiga, vaid laenuga, mis järgmise 5-10 aasta jooksul tuleb endal tagasi maksta.
Maksimaalne riigipoolne summa intressipuhkuse tasumisel saab olla kuni 10 000 krooni kuus. Kopsakamate laenusummade puhul ei ole tõenäoline, et makseraskused on vaid ajutised ja ka hilisemad tagasimaksed lähevad ebamõistlikult suureks.
Sellise pehme maandumise tagamise hind on aastal 2009 kuni 180 miljonit krooni, juhul kui rakendub kõige mustem stsenaarium. Loodame, et seda ei juhtu, aga valmis peame olema halvemaks, et ära hoida halvim.
Meil seisab ees majanduslikult raske aasta. Paljud inimesed kogu maailmas kaotavad või on juba kaotanud töö.
Kardetavasti võib Eestis jääda alanud aastal tööta mitukümmend tuhat inimest.
Riigil on juba astutud sammud, et aidata neid inimesi ümberõppega, töötuskindlustushüvitisega, töötu abirahaga, sotsiaaltoetustega. Kuid tänane situatsioon on varasemaga võrreldes muutunud, sest töötute seas on tuhanded pered, kellel tasuda igakuine kodulaen.
Kindlasti on neid, kes üritasid kinnisvaraga spekuleerides ratsa rikkaks saada või hindasid oma võimeid kõvasti üle, kuid õhulosside ehitajaid riik aidata ei plaanigi.
Enamik inimesi on laenanud raha selleks, et muretseda endale püsiva väärtusena kodu. Nende "süü" seisneb selles, et mindi kaasa ühiskonnas valitseva hoiakuga ja usuti, et lähiaastail säilivad töökoht ja sissetulekud. Kui palju on meie seas neid, kes viimastel aastatel sellesse ei uskunud? Vaevalt tahab keegi pealt näha kodude kaotamist, perede purunemist, käegalöömist ja laia ilma õnnejahile minemist.
Sotside väljakäidud toetusskeemile sarnaseid rakendab ka mitu teist Euroopa Liidu riiki, olgugi et nende eralaenukasv on viimastel aastatel olnud tunduvalt tagasihoidlikum. Näiteks Suurbritannia aitab samal kombel inimesi, kelle sissetulekud töökaotuse, abielulahutuse või haiguse tõttu on vähenenud.
Usun, et igati tark ja meile kõigile kasulik on raskel ajal kokku hoida ning ligimest armastada ja püüda aidata ka siis, kui iseendal kipub raskeks minema.