Virumaa Teataja 50 ja 10 aastat tagasi

Virumaa Teataja.

FOTO: Virumaa Teataja

Virumaa Teataja 50 aastat tagasi

Leivast ja leivakõrvasest

Linna täitevkomitee eestvedamisel tulid kokku toiduainetetootjad, kaubastajad ja tarbijad. Oli vaja anda hinnang toidukaupadega varustamise kohta linnas ja kuulata, mida on öelda igapäevase toidu ostjal. Nagu sm. Niisuke, partei rajoonikomitee teine sekretär, ütles, on keskmine töötasu rajoonis 127 rubla. Ostja nõuab kvaliteetset kaupa. Rakveret varustab toiduainetega kaubastu. Toiduainetekauplusi on linnas 22. Kaks neist on osalise iseteenindamisega ja neli valvekauplused. Kuid ainult kahel neist on korralikud ruumid. Teised on kõik väikesed, ühe-kahe müüjakohaga. Toiduainete tarbimine on kasvanud nelja aastaga rohkem kui kahekordseks. Sageli varustavad ka toiduaineid tootvad ettevõtted lünklikult. See käib ikka fondide, mitte tellimuste järgi. Konverentsil oli kõige rohkem juttu leivast. Inimesed tahavad põrandaleiba, kuid leivakombinaat saab seda toota vaid 4–4,5 tonni päevas. Ei ole põrandaleiva vormimise masinat. Riia leiba, mille käärimisprotsess on pikem, tehakse üksnes kolm katlatäit, kusjuures leiva vormimine käib käsitsi. Leivakombinaadi direktori kinnituse järgi saab kombinaat järgmisel aastal uue taignavormimise masina, küllap siis hakkab ka põrandaleiba rohkem tulema.

Virumaa Teataja 10 aastat tagasi

Lesk kui universumi keskpunkt

Kes on Juhan Smuuli, Toomas Suumani ja Volli Käro inspiratsioonist ja interpretatsioonist sündinud Lesk? Kõneleb lavastaja Toomas Suuman.

Volli ütles mulle selle mõtte möödunud hooaja lõpus. Ausalt öeldes polnud mina küll kunagi selle peale mõelnud, ehkki olin Smuuli “Polkovniku lese” paari lavastust näinud. Volli rääkis igal juhul nõnda, et see haakis mind kohe mõtte külge. Volli oli selle materjali peale mõelnud väga kaua. Peab mõistma, et ei ole kandnud endas unistust mängida nõukogudeaegse sõjaväelase naist. Jätame soorollid mängust täiesti välja. Ennekõike ikkagi mäng. Sooprobleeme ei ole: mees ei mängi naist. Ei pane kleiti selga. See oleks igav. Mind ei huvita see.

Kui teksti vaatan, kehitan õlgu – väga hästi kirjutatud, no ja siis? Mis sellega pihta hakata? Lammutasin teksti sel põhjusel osadeks ja panin uuesti kokku. Kasutasin ta praktiliselt täies mahus ära ja liitsin sinna juurde veel maailmakirjandusest mind ennast mõjutanud materjale. Seal, kus Smuul ... ja ütleme Hermann Hesse kokku ei andnud, kirjutasin julmalt ise vahele, eesmärgiks luua nii eklektilist teksti kui vähegi võimalik, mis lõpuks moodustaks ikkagi terviku. Nüüd juba etenduses. Tekst on mõeldud etendustekstiks. Autoritena on kirjas Juhan Smuul ja Toomas Suuman, sest ma ei saanud oma nime välja jätta, kuna olen Smuuliga ümber käinud nii, nagu olen.

Tagasi üles
Back