Nädala kaja: hetk keset sajandit

Inna Grünfeldt

FOTO: Meelis Meilbaum

Milline eriline nädal! Nagu ajasild tänase ja homse vahel: kaks päeva vanas, viis uues aastas. Algas uus kümnend ning ilusat aastanumbrit 2020 pole käsi veel harjunud kirjutama. Küll ta õpib. Ja number täitub päev-päevalt sisuga.

Nagu sillal ikka, vaatame vee sügavusse, aga ka ühele ja teisele poole. Ikka silma- ja ilmapiirini. Olgu see kaugete küngaste taga või ulatugu lähedasse lepikusse. Olgu mõttes kodu ja pere või maailma avarused, seisame iga päev oma isikliku sajandi keskpunktis. Meile antud aastatest sõltumata.

Millest mõtlevad inimesed saja või kahesaja aasta pärast, kas nad on õnnelikud? Küsimus, mis vaevas aastal 1899 Anton Tšehhovi “Onu Vanja” doktor Astrovit, kerkib ajuti ka meie ette. Nii elus kui ka Rakvere teatris aastal 2019 valminud Eili Neuhausi lavastuses. Me teame vastust. Ja ei tea. See on inimlik.

Oleme Eesti 100. sünnipäevaga seoses mõtestanud viimast aastasada, samas libistades pilgu sujuvalt üle ja mööda aastakümnetest, mil Eesti kandis nime ENSV. Kui vaadata 50 aastat tagasi, võime toonasest Virumaa Teatajast lugeda, et ettevalmistused V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks rajooni koolides käivad teist õppeaastat ja tähelepanu tulipunkti on võetud õppe- ja kasvatustöö õige organiseerimine ning õppeaine oskuslik sidumine V. I. Lenini elu ja tegevusega.

Me ei taha seda aega mäletada. Aga peame. Et mõista, kui habras on meie armas Eesti. Et meid on liiga vähe üksteise kallal närimiseks ja ärapanemiseks, vihapidamiseks ja kiusukiunuks.

Kui eelnevaid teadmisi ning häid ja halbu kogemusi väärtustades keskenduda loovusele, teadusele, uuendusmõtlemisele, hoolivusele, oma riigi targale hoidmisele – mida näeksime, vaadates 50 või 100 aastat ettepoole? Kuidas elavad, millest unistavad siis inimesed? Kas me ... oleme ikka alles?

Viivi Luik on aastal 1987 kirjutanud: “Veel keegi vastata ei oska / selles ilmas, / miks surematu tuli süttib / surelikus silmas, / miks siiski särama lööb / hää ja kurja piiril / nii selge silmatera / nõnda mustil kiiril, / mispärast võim ja vaim / on seotud omavahel, / mis kokkumäng käib tegelikult / jää ja tule vahel, / kas vere piiblimaik on / sellepärast tuultel, / et küsimärk kui haav on / kõigi elavate huultel, / kas ainult see veel peletabki / maa päält varje, / kui keegi külmalt kunstiteoseks / muudab kuuma karje.” Luuletaja mõtted seltsiliseks, seame end teele. Uue aastaraja või -ringi alguses.

Tagasi üles