Rakvere kultuurikeskuse juhataja Keio Soomelti sõnul on Rakverel kultuuri poolelt palju pakkuda ja järgmine aasta tuleb sündmusterohke, andes põhjust kodust välja tulemiseks.
Keio Soomelt: mulle ei meeldi paigal istuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on teie nägemus siinsest kultuurimaastikust selle pooleteise aasta jooksul, mil Rakvere kultuurielu juhite, muutunud?
Kultuuritegevuse üldised eesmärgid on ju ikka samad, mingil määral muutuvad võib-olla tegevused eesmärkideni jõudmiseks. Enda jaoks on kindlasti kohalikud tegijad ja tegemised paika loksunud ja seetõttu raamstruktuur selgeks saanud. Sellest tulenevalt on tehtud ka teatud korrektiivid oma tegevuste plaanimises.
Tõeks on osutunud arvamus, et meil on pakkuda oluliselt rohkem, kui igapäevaselt välja paistab. Avastan veel praegugi päris tihti uusi tegijaid ja kontakte, kellest varem kuulnud pole, vaatamata nende pikale tegevusele.
Erinevate üksuste omavaheline koostöö on viimasel ajal üpris palju arenenud. Üheks näiteks on Rakvere teatri algatatud projekt “Rakvere on galerii”, kus lisaks raamatukogule ja teistele linna allasutustele osalesid ka siinsed eraettevõtted. Koostöös Kolmainu kiriku ja Kadri Mägiga on alguse saanud vaimuliku muusika päevad, koostööst Art Caféga teie enda algatatud kinoklubi, lisaks muud ettevõtmised. Samas on selles vallas veel palju kasutamata potentsiaali. Tegelikult on kultuurielus poolteist aastat ju lühike aeg.
Üks asi, millega peaks edasi tegelema, on väiksemad ja pigem oma linna publikule mõeldud sündmused. Tegelikult toimub meil juba praegu päris palju, suurim probleem on teavitussüsteem. Tasapisi on seegi paranenud.
Kui palju tollasest nägemusest, mis oli sellele ametipostile asudes, olete saanud ellu viia?
Eks visiooniga ole alati nii, et üks asi on kõrvalseisjana kirjutada ja teine igapäevases reaalsuses tegutseda. Nii mõnigi asi on töö käigus palju muutunud. Poolteist aastat on selliste järelduste tegemiseks ilmselt liiga väike aeg, kuna üldiste eesmärkide täitmine ei ole nii lühikese ajaga mõõdetav. Põhimõtteliselt oleks ju võimalik võtta aasta tagasi koostatud paber ette ja hakata linnukesi tegema – tehtud või tegemata. Ilmselt oleks see aga suhteliselt kasutu tegevus, kuna viisaastakuplaanide mõttetusest oleme vahest üldiselt aru saanud.
Mul on äärmiselt hea meel, et oleme suutnud pakkuda päris palju nii-öelda kohaliku tähtsusega sündmusi.
Kultuuritööga on ilmselt samuti nagu koorikontserdiga – suurim tänu on publik saalis. Mul on väga hea meel tõdeda, et meie kultuuriüritustel on publiku hulk pigem kasvanud. Seda, kas täna algatatud ideed ja projektid on elujõulised, näitab aeg.
Mille osas pidite olukorda ümber hindama?
Kuna Rakverre tulles olin pigem avatud ja uurival seisukohal, pole üllatusi väga palju olnud. Loomulikult kerkivad igapäevatöös üles küsimused, millest varem pole osanud undki näha, kuid see on tööprotsessi lahutamatu osa. Üldiselt on kõikvõimalikud üllatused ja ümberhindamised olnud pigem positiivset laadi. Muu hulgas võiks ära mainida ka Rakvere linnavalitsuse inimeste koostöövalmiduse. Julgen oletada, et oleme praegu üks tihedamini linnaga seotud allasutusi, ja pean seda normaalseks – tegutseme ju sama eesmärgi nimel.
Päris tugevalt muutsid muidugi nägemust negatiivsed otsused Pärdi maja ja vallimäe laululava rahastamise kohta. Sellesse kinni jääda ei saa, tuleb lihtsalt oma võimalused ümber hinnata ja võtta olemasolevast parim.
Millest on Rakvere kultuurielus puudus ja kuidas puudusi kõrvaldada?
Usun, et meie suurimaks probleemiks on praegu – ja nii vist juba pikka aega – ruumid. Mõnda aega tagasi sarjati Eesti Kontserti kui ehitusettevõtet, kuid midagi pole teha – tänane esineja ja publik soovivad teisi tingimusi, kui need olid mõnikümmend aastat tagasi, sama kehtib ka taidlejate kohta.
Usun, et võime kultuurilise tegevuse üle uhkust tunda – meil on väga palju eripalgelisi ja eri tasemega tegijaid ja sündmusi. Ideaalne oleks pakkuda neile ka vastavaid tingimusi. Korralikud proovi- ja esinemisruumid on ilmselt juba pikka aega olnud paljude inimeste unistustes.
Oleks ilmselt naiivne loota, et nüüd hakkame seltsimaja ehitama. Kindlasti on veel palju teha koostöö vallas teiste ruumide valdajatega.
Seoses kontserdisaali plaanidega peab kindlasti edasi töötama kontserdipubliku kasvatamisega. Oleks liigne seda kõike puuduseks nimetada. Naljaga pooleks võib öelda, et kui kõik oleks täiuslik, poleks ju vaja tööl käia.
Millised on praegu teie enda nii-öelda kultuurilised väljundid dirigendi ja lauljana?
Õhtud on sisustatud ja liigse aja üle kurta ei saa. Mul on eriti hea meel, et koos Rakverre tulekuga pakuti mulle võimalust töötada koos Elo Üleoja ja kammerkoor Solarega. Teine oluline pidepunkt koorimaastikul on Kirderanniku koor, kuna Eestis pole just palju dirigente, kes saavad pea iga nädal seista umbes 50 liikmelise segakoori ees. Uuteks väljakutseteks on viimasel poolaastal olnud eragümnaasiumi segakoor ja mõningane saatev tegevus ansamblis Sõbrannad. Esimese puhul on eriliseks kogemuseks töö gümnaasiuminoortega, teise puhul tavapärasest koorijuhi rollist välja astumine.
Mul on keskmiselt viis-kuus proovi nädalas erinevate seltskondadega. Eks see muidugi pisut palju on, aga mingil määral on see ka valikute küsimus.
Uueks leiuks on vanamuusikaansambel Fiori. Olen pikki aastaid unistanud võimalusest laulda barokiajastu pillide saatel. Ja sellele lisaks veel ka sooloprojektid. Praegune jõuluperiood on muidugi aja mõttes pisut keeruline, aga küllap tuleb ka vaiksemaid kuid.
Kuidas te nii palju jaksate?
Kõik on valikute küsimus. Eks ma muidugi peaks õppima rohkem ei ütlema, kuna mõnikord tunnen ise ka, et tahaks mõne asjaga põhjalikumalt ja sügavamalt tegeleda, jätta vähem lahtiseid otsi. Samas öeldakse ka, et kes teeb, see jõuab. Kui valikutest rääkida, siis konkreetne näide – minu tänases kodus ei ole interneti püsiühendust. Tänu sellele on tekkinud päris palju aega.
Alati saab ju valida, kas minna koju telekat vaatama või siis kooriproovi. Mina tunnen, et viimane valik annab mulle endale rohkem. Ilmselt on see ka isiksuses kinni – mulle ei meeldi paigal istuda.
Tallinnas lõpeb kultuuripealinna aasta ja Rakvere on samuti liitunud kultuurilinnade võrgustikuga. Palju Rakvere sellega kultuurituriste ja
-üritusi juurde sai?
Kultuuripealinnaga on pisut segased lood. Kahjuks takerdus see asi pisut pealinnasiseste vastuolude tõttu. Võrgustiku tegevust koordineerib peamiselt Tallinn. Mõni aeg tagasi loodi MTÜ, mis võrgustiku tegevust arendab, ja hetkel tegeletakse uue aasta kultuurikalendriga.
Kui palju me kultuurituriste juurde saime – raske mõõta. Ei ole veel leitud efektiivset moodust, et välja selgitada, kas inimesed tulid punk laulupeole tänu Tallinn 2011 kalendri infole või mujalt saadud infole. Euroopa kontekstis oli ja on sellistes projektides osalemine kindlasti ülioluline, kuna tasuta reklaami võimalus on oluline.
Kultuurilinnade võrgustiku mõte ka linnade omavahelise koostöö tihendamine. Oleme praegu plaaninud koostööd Paide ja Jõhviga, kuid oleme avatud ja püüame ka ise kaasa mõelda kõigi võimalike koostööpartnerite osas.
Kuidas üldse hindate aastat 2011 Rakvere kultuurielus?
Ma arvan, et oli päris hea aasta. Alguse sai mitu pikaajalist projekti (kinoklubi, muusikatund Otsa kooliga, vaimuliku muusika päevad VaiMuS jne). Oluline on mainida ka suviseid suursündmusi – punk laulupidu, ööjooks ja Eestimaa suvemängud. Publiku tagasiside põhjal julgen oletada, et suutsime pakkuda päris palju ilusaid hetki. Oli hea aasta, mille baasilt võib üpris rõõmsalt edasi astuda.
Millised on ootused 2012. aastaks?
Sarnaselt eelmise aastaga oleme avatud uutele väljakutsetele, mille kaudu saavad loodetavasti teoks taas paljud vahvad projektid. Lisaks otsesele kultuurielule on suureks väljakutseks ka Rakvere avatud noortekeskuse arendamine. Loodame tänase tugeva potentsiaali maksimaalselt realiseerida. Loodetavasti oleme aasta pärast arvestatav avatud noortekeskus teiste omasuguste seas, või mis seal salata – eks tahaks ikka esimeste seas olla.
Mida uut on uuel aastal oodata Rakvere kultuurielus?
Mitmed asjad hakkavad muutuma traditsiooniks, juba see on oluline. Lisaks suvised suursündmused – linnapäevad, ööjooks, Baltoscandal, Euroopa meistrivõistluste finaalturniir jalgpallis. Seoses noortekeskusega jõuab Rakverre loodetavasti paar rahvusvahelist noorteprojekti. Koostöös sõpruslinnadega on plaanis paar rahvusvahelist kultuuriprojekti. Kindel on, et suvel on igas kuus vähemalt üks sündmus, mis on üle-eestilise või rahvusvahelise kaaluga, ja ka oma linna publikule pakume erinevaid tegevusi – põhjust kodust välja tulla on.