Viska viis: viis mõnusat plaati pimedasse õhtusse

Grammofon. Foto: Sille Annuk

Pimedal talveõhtul on hea ennast mõnusasti sisse seada, võtta nina ette soe jook ja plaadimasinast või arvutist muusikat kuulata. Ning ehk tasub välja otsida mõni selline helikandja, millest varem kuulnudki pole. Või mis pikka aega riiulil tolmu kogunud on.

Mõni plaat on nii hea, et seda julgeb teistelegi soovitada. Järjekord on täiesti suvaline, mingit edetabelit koostama ei hakka.

Ameerika rokkbändi Mercury Rev neljas stuudioalbum “Deserter’s Songs” on tegelikult minu ainus kokkupuude selle ansambliga. Taaskasutuspoes kulutatud 50 senti läksid täiega asja ette. 1998. aasta sügisel ilmunud plaadi lood meenutavad paljuski Alice Cooperi niinimetatud iluplaatide ehk “Welcome to my Nightmare’i” ja “Lace and Whiskey” muusikalist esteetikat. Ei ole kõva müristamist, on lihtne ja kaunis muusika.

Seni kõige uuem ost minu plaadiriiulis on legendaarse kodumaise ansambli In Spe duubelalbum, kus esimesel plaadil on hästi tuntud 1983. aastal Melodija väljaandel ilmunud albumi (hoolikalt taastatud) lood ja teisel kettal seni avaldamata palad, mida enam kui veerand sajandi eest vaid kontsertidel kuulda sai.

Kui kaamos on juba täiesti maha murdnud, võib panna ennast proovile ja pista plaadimasinasse Lou Reedi albumi “Magic and Loss”.

Ja kuigi Erkki-Sven Tüür pole – vabandust – küll kõige sädelevam laulja, kuuluvad nüüd lõpuks ka plaadil avalikkuse ette jõudnud In Spe progelood vaieldamatult eesti rokiklassikasse. Nii mõnigi neist on vahepealsetel aastatel ikka ja jälle kummitama kippunud, kuid kuulata polnud neid paraku kusagilt. Nüüd õnneks on.

Kodumaisest muusikast soovitaks igal juhul veel Revalsi esikplaati, mis on väga võimas. Ansambli hiljaaegu ilmunud teine album, mille jõuluvana mulle tõi, on paraku esimese kahvatu vari.

Et eelmine aasta möödus morbiidset raamatut kirjutades, oli üks plaat, mida aasta teises pooles ja nüüd talvelgi päris palju kuulata on saanud – vene bändi DDT album “Propavshi bez vesti” ehk “Teadmata kadunud”. Teisest ilmast tervitusi toov helikandja on ülitugev nii muusikaliselt kui ka tekstide poolest ja usun, et paljud eestlased saavad vene keelest aru küll.

Ja kui kaamos on juba täiesti maha murdnud, võib panna ennast proovile ja pista plaadimasinasse Lou Reedi albumi “Magic and Loss”. Kui ka pärast selle (vähemalt minu kuuldutest maailma depressiivseima) plaadi kuulamist eluisu veel alles on, peaks psüühika igati korras olema. Aga riski peab küll igaüks ise võtma.