Külm tõi kaasa portsu muresid
6. veebruar 2020, 00:00
Kui varem on juttu olnud sellest, et 90 aasta tagune talv oli üpris sarnane tänavusega, siis 1930. aastal saabus jaanuari lõpus pakane ja korralik lumigi tuli maha. Ning tõi kaasa omad probleemid.
Nii kurdeti 1930. aasta 8. veebruari Virumaa Teatajas, et Rakveres puudus korralik liumägi, kus noored saanuksid nautida lõbusat talisporti – kelgutamist. Seepärast kasutati kõiki künkaid ja mägesid, mis kelgutamist vähegi võimaldasid.
“Üheks meeldivamaks kohaks kelgutajatele oli Vallimäe veer, kust kaunis pikk kallak mööda Rahvamaja ja Tallinna uulitsat alla läheb. Vaatamata elavale liikumisele, mis Tallinna ja Pika uulitsa nurgal valitseb, vuhisesid kelgud sõitjatega mitmesuguste sõidukite vahelt läbi laveerides mäest alla. On otse ime, et seal suuremaid õnnetusi ei juhtunud, kuid läinud talvel jäi siiski üks poisike kelguga auto alla, mis poisikesele luudemurdmisega lõppes. Selle järele suleti postidega Vallimäe veer ja hoogne kelgutamine seal lõppes,” kirjutas ajaleht.
Uueks lustisõitude tegemise paigaks valiti Palvemaja (Tõusu) tänav. Tõusu tänaval üles kasvanud nagamannina tean rääkida, et minugi nooruspõlves kihutasime naabripoistega vanemate keelust hoolimata kelkudega tänavat mööda alla ning sõit sai pikk ja uhke.
Aga ajalukku tagasi: “Viimastel soojematel päevadel kihas Palvemaja uulits väikestest mudilastest, kes järsult Palvemaja mäelt kelkudega otse alla Pikale uulitsale kihutasid. Kuna Pikal uul. on alatasa elav liikumine, siis oli möödaminejail hirm vaadata, kui ühel ajal vuhises mäest alla mudilase kelk ning lähenes Pikalt uulitsalt auto. On õnn, et senini seal veel suuremaid õnnetusi pole juhtunud. Sarnane mängimine mudilaste eluga on siiski lubamatu. Ühelt poolt peaksid siin vanemad hoolikamalt oma laste järele valvama, et nad ei läheks sarnasele kohale kelgutama, kus nende elu igal silmapilgul hädaoht võib ähvardada autode või hobuse alla jäämise näol. Teisest küljest ei oleks ka ametivõimudele, kelle korraldusse see kuulub, üleliigne sellisel hädaohtlikul kohal kelguspordi harrastamisele tõket teha.”
Ei suutnud ametivõimud 40 aastat hiljem midagi ette võtta ega suutnud ilmselt ka tookord. Aga vähemalt oma lapsepõlvest ei mäleta ma ühtki õnnetusele ligilähedastki olukorda. Küllap keegi meid, lollakaid, ikka hoidis.
Suuremad külmauudised olid 1930. aasta veebruari alguse lehtedes aga Virumaa idapoolsest osast. Illuka lähistel oli üks vanem naisterahvas surnuks külmunud, Toila ranna kalurid olid aga hädas jääga, mis tugeva tuulega liikuma oli läinud ja meeste võrgud kaasa viinud. Ka Sõmeru lähedalt oli leitud 31. jaanuaril poolkülmunud mees, kes tänu arstide hoolele siiski suuremate kahjustusteta oli pääsenud.
6. veebruari ajaleht aga teatas: “Lume ja külma tulekuga on maaelanikud nii mõnestki hädaohust pääsenud. Kartes, et lumi varsti jälle ära läheb, veetakse koju, mis vähegi saab. Sellest siis tekivadki päris korralikud voorid külateil, kus veetakse turvast ja heinu. Häda on aga suuremate teedega, mille kumeruse tõttu tuul sadanud lume ära viib.”
Talveteede tekkimine lubas ka puid linna vedada ning Rakvere turule ilmusid puudega kauplejad, kes inimestelt kütte eest hingehinda nõudsid. Tegelikult küsisid kaupmehed mõistlikku hinda, aga turule ilmusid puidu ülesostjad, kes kõik müügile tulnud küttepuud kokku ostsid ja kopsaka vaheltkasuga edasi müüsid.