Nädala kaja: Eestimaa – see on vanaemades

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Sinimustvalged villased sokid. Ühest erilisest kingitusest armastan sõrmedega üle libistada. Peen muster hakkaks justkui isevärki trikke tegema. Sulen salamisi silmad, et meeltega tunnetada. Nuusutada sokipaari lõhna, kujutleda seda meistrit, kes oma silmad sellele peenele tööle kaotas. Imeline, kauneim kink, mis minuga jääb. Sellise käsitöö omanik olla on au. Selles on suurim lugupidamine.

Ses kuldsete kätega tehtud annis on minu jaoks midagi väga eestlaslikku. Sedasama, mis raua needmises või nooda merest välja tõmbamises. Selles on visadust ja võimu nagu igas tegemises, kus südant, armastust ja hoolivust. Nagu tema, nende ja minu omas.

Ehkki ma ei tundnud seda sokikudujat, usun, niimoodi. Aga ainult nõnda on võimalik luua midagi nii erilist. Midagi, milles on eestlast. Maarjamaad. Isamaa ilu.

Niitipidi on meisse sisse kootud seda vanaemade tugevust, töökust, mingit kummalist iseolemise jõudu. Igas tüdrukus on tema vanaema, poisis vanaisa.

Kuid kes siis, kes võiks olla Eestimaa vanaema? Kas merelaulik Kihnu Virve? Minu meelest tuleb siinkohal nimetada ka vanimat rakverlast Ottilie-Armilde Tinnurit. Tegus, tubli ja tööst lugu pidav naine on elu Eestis sõnastanud tabavalt ja ausalt: elu on elu. Mis ta muud on. Tõsi.

"Kuid kes siis, kes võiks olla Eestimaa vanaema? Kas merelaulik Kihnu Virve?"

Kuigi meie näikse elult nõudvat rohkem kui elu, oli meie esiemadel kombeks tasa ja targu toimetada. Kuigi ka nende töö tundus otsatu, sokid, needki ei tahtnud kunagi valmis saada. Aga ometi said, rõõmus ja rahus.

Ühtne kangas, kus ühesugused lõimed, on igaühes meis. Oleme kudum, kus riivamisi elutantsus kokku puutume. Pole olemas juhuslikke kohtumisi, iseäranis siin tillukesel maal. Kus pole ühtegi mäge, nagu ütleb tuntud laul. Väge aga küll.

Nagu minu vanaemas Lindaski. Vana Kalevi abikaasa nime kandvas kanges Virumaa naises, kes imetabaselt ja sõnulseletamatult teadis vastuseid. Neid, mida mina siiani ei tea. Minu Eestimaa – see on vanaemades ja -isades. Minu sõprade ja minu vanaemades.

Vanaema Lindal on igal fotol sõlg rinnas. Nagu on omane õigele eestlasele, kes kunagi ei usu Jumalat. Ometi arvas mu vanaema, et midagi peab uskuma – kasvõi luuavart. Nii see on.

Vanaema järgi olen hakanud armastama inimeste käsi ja hindama silmanurgakurdudes väljenduvat tarkust, ilu ja erilisust. Armastan vanaemasid – elan surmani neid vajades. Nagu Eestimaadki.

Elagu Eesti! Elagu vanaemad ja vanaisad!