Kuhu küll kõik lipud jäid?

Vabariigi aastapäeval jääb silma päris palju ilma Eesti liputa maju. Foto: Henn Soodla

Eesti vabariigi 12. aastapäeva tähistamine möödus 1930. aasta 26. veebruari Virumaa Teataja andmetel Rakveres suurema pidulikkuseta.

Turuplatsil peeti paraadi, mida rõskest ilmast hoolimata oli vaatama kogunenud päris palju inimesi. Õhtul oli aga kaks pidulikku koosviibimist.

Rahvamajas korraldas peo Rakvere näitlejate ring, seal kanti ette näitemäng “Mägioja perenaine”. Tegemist on austerlase Rudolf Greinzi kirjutatud looga Tirooli talurahva elust ja see oli kümme aastat varem lavalaudadele jõudnud isegi Estonias.

Käsitööliste seltsi saalis oli samal ajal vigastatud sõjameeste ühingu kümnendale aastapäevale pühendatud pidu, kus samuti teatrit tehti – ettekandele tuli näidend “Lembitu tütar”.

“Osavõtt pidudest oleks võinud suurem olla,” sedastas ajaleht.

Linnavalitsuse ja pankade hooned särasid riigi sünnipäeva õhtul ilutuledes, paljud ärid olid oma vaateaknad kaunistanud riigimeeste piltidega.

“Üht asjaolu ei saa aga siiski märkimata jätta. Vabariigi aastapäeva puhul oleks pidanud kõik majad lipuehtes olema, kuid mitmetel majadel südalinnas puudusid lipud, rääkimata veel linnaäärsetest majadest, kus ainult mõnel üksikul majal lippu võis näha. Ka olid lipud mitmel pool väga armetus seisukorras: määrdunud, räbalateks rebenenud jne. Meil peaks ikkagi niipalju austust oma riigilipu vastu olema, et seda mingisugusele kaltsule sarnanevana välja ei pandaks. Kui mõni isik sellest ei suuda aru saada, siis tuleks neid isikuid sundida meie riigilippe austama,” kirjutas Virumaa Teataja.

90 aastat on mööda läinud ja päris kaltse enam välja ei panda, lipud on valdavalt korralikud. Aga neid on väga vähe. Mine tea, kas ongi rohkem kui 90 aastat tagasi, mil linn oli praegusest oluliselt väiksem.