Kiri: miks ometi?

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Kui ma noorem olin, läksin hullult põlema, kui puutusin kokku ebaõigluse, ülbuse või matsliku käitumisega. Enam mitte. Eks aeg meid kõiki leebemaks muudab. Ma ainult imestan ja püüan leppida sellega, et inimesed on väga erinevad. See ei tähenda, et ma kõike heaks kiidan.

Autoklassis istusid kõrvuti noormees ja neiu. Mina olen Oliver Ratas ja mina Tiina Laager. Kui hästi me kokku sobime, rattalaager, ütles noormees. Me kõik naersime, kuni keegi põrutas: “Kuradi ligitikkuja selline!” Miks ometi oli vaja see ilus hetk ära rikkuda?

Kord ütlesin ühe noormehele, et mulle tundub tema nägu tuttav. Ta vastas, et võibolla tõesti, nägu on mul alati kaasas. Saime kõik suutäie naerda, kuni keegi lajatas: “Tead, mees, sul on nii ilge moll, et parem oleks, kui sa selle koju jätaks. Sa võiksid selle mulle vahel laenata, ma läheksin lapsi hirmutama.” Miks ometi oli tarvis nii räigelt sekkuda? Hiljem mõtlesin, et järsku olin mina see rumal, kes heast naljast aru ei saanud.