Vaade: märgates ja hoolides

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Eestis ei ole mitte kunagi kuulutatud välja üleriigilist eriolukorda. Siit on üle käinud küll sõjad, on olnud hädaolukordi, kasvõi näiteks Monika tõttu, aga eriolukorda mitte. 12. märtsil 1934 kuulutati välja kaitseseisukord, mis oli midagi muud. Aga kuupäev on ajaloolise irooniana sama.

Võib ju vaielda selle üle, kas eriolukord oleks tulnud kuulutada välja varem või hoopis hiljem, aga selgeks on saanud, et maailm ei ole enam endine. Ja Eesti ei ole enam endine.

Televiisorist saab vaadata otsekui mõnd C-kategooria seiklusfilmi lugusid puhkuse- või tööreisilt kodumaale naasta püüdvate eestlaste üleelamistest nende odüsseial ja neile pöialt hoides kaasa elada. On vähemalt kellelegi pöialt hoida, kui võimalus Tänakut, Kontaveiti või Ermitsat hinges innustada ära on kadunud.

Me ei tea, kui palju on meie ümber haigestunud inimesi. Ametlike (ehk tervisekaitseameti) andmete kohaselt ei olnud veel eile hommikul ükski Lääne-Virumaa elanik nakatunud, samas on ka ametlikud andmed, et üks nakatunu siiski Rakveres ja teine Tapal on. Ju nad pole lihtsalt Lääne-Virumaa elanikeks registreeritud. Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et nakatunuid on kindlasti rohkem, mitu korda rohkem.

"Tuleb märgata ka iseennast ning mõelda hoolega selle peale, kas ikka iga minu ette võetav samm on ilmtingimata vajalik ja mõistlik."

Sõnapaar “märkamise aeg” on ikka ja jälle esile tõusnud, seda aga pigem pidulike sündmustega seoses. Märkamise ajast on räägitud, aga just praegu on kätte jõudnud seni kõige olulisem märkamise aeg.

Ühelt poolt tuleb märgata neid, kes vajavad abi. Teisalt tuleb märgata ka iseennast ning mõelda hoolega selle peale, kas ikka iga minu ette võetav samm on ilmtingimata vajalik ja mõistlik.

Ja kui keegi märkab, et mõni kaaskodanik poes oma ostukäru kuhjaga täis laadib, siis ei maksa sellest ostupaanikat otsida. Ilmselt ongi mõistlik toidukraam pikemaks ajaks ära osta, et vähendada kaupluses käimist ja sellega paratamatult kaasnevaid lähikontakte. Lõpuks ei tea meist ju keegi, kas viirus on meile külge karanud või mitte, ja me pruugi arugi saada, et viirusekandjana võime teisi nakatada.

Lapsevanemad peaksid aga rohkem märkama oma võsukesi, et need lihtsalt niisama kambakesi linna peal ei jõlguks ja viirust ei levitaks. Märgates ja hoolides saame sellest COVID-19-st jagu, oleme üheskoos hullematestki olukordadest välja tulnud.